Viis ettepanekut tööõiguse paindlikumaks muutmiseks
Eelnõu annab tööandjale ja töötajale võimaluse sõlmida paindliku tööaja kokkulepe, mille kohaselt jaguneb tööaeg kokkulepitud töötundideks ja lisatundideks, kusjuures lisatunde ei loeta ületundideks. Näiteks lubab eelnõu pooltel kokku leppida, et töötaja töötab 20–30 tundi nädalas, kusjuures töötaja peab nädalas töötama vähemalt 20 tundi, kuid ta võib kokkuleppel tööandjaga töötada lisaks veel kuni 10 tundi, mida ei loeta ületunnitööks. Kehtiv töölepingu seadus ei luba sellist kokkulepet sõlmida.
Paindliku tööaja kokkuleppe tingimusi tuleb muuta leebemaks
Paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimiseks näeb eelnõu ette mitmeid tingimusi. Üheks kitsendavaks tingimuseks on see, et tööandja võib sellise kokkuleppe sõlmida üksnes töötajaga, kes omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust; kes on vanaduspensioniealine või jäänud ennetähtaegsele vanaduspensionile; kes on vähenenud töövõimega või kellele on paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimise võimalus ette nähtud kollektiivlepingus.
Koda andis ministeeriumile teada, et suuremat paindlikkust tööaja osas vajavad ka teised töötajad. Näiteks soovivad seda töötajad, kes kasvatavad last või hooldavad lähedast. Seetõttu tegime ettepaneku muuta seda tingimust selliselt, et paindliku tööaja kokkulepet saavad sõlmida kõik töötajad, kes töötavad osalise töökoormusega.
Paindlikkust vähendab ka eelnõus olev tingimus, mille kohaselt võib paindliku tööaja kokkuleppe raames teha kuni kümme lisatundi. Paindlikkuse suurendamiseks on mõistlik anda töötajale ja tööandjale suurem kokkuleppevabadus lisatundide osas. See on oluline just nendes sektorites, kus on ebaühtlane töömaht ja tööjõuvajadus või töötaja soovib töötada periooditi erineva töökoormusega. Seetõttu tegime ettepaneku jätta kümne tunni piirang eelnõust välja.
Koda tegi ministeeriumile ka ettepaneku loobuda nõudest, et paindliku tööaja kokkuleppe sõlmimiseks tuleb töötajale maksta vähemalt 1,2-kordset alampalka. Lisaks tegime ettepaneku, et paindliku tööaja kokkulepet on lubatud sõlmida töötajaga, kelle töökoormus on vähemalt 5 tundi nädalas. Eelnõu kohaselt on kokkulepe sõlmimine lubatud üksnes siis, kui töötaja töökoormus on vähemalt 10 tundi nädalas.
Iganädalase puhkeaja osas tuleb taastada varasem olukord
Eelnõu lisab töölepingu seadusesse põhimõtte, et iganädalasele puhkeajale eelneb igapäevane puhkeaeg. Sama tõlgendus kehtib juba täna tulenevalt eelmise aasta Euroopa Kohtu otsusest. See tähendab, et töötajale tuleb vähemalt kord seitsme päeva jooksul tagada järjestikku nii igapäevane kui ka iganädalane puhkeaeg, mis on kehtiva seaduse kohaselt graafikuga töötaja puhul 47 tundi ning teistel töötajatel 59 tundi.
Eelnõu näeb ette, et sellest põhimõttest võib kalduda kõrvale kollektiivlepinguga või kui töötajale on kaks korda kalendrikuus tagatud järjestikku igapäevane ja iganädalane puhkeaeg. Koja hinnangul leevendab eelnõus välja pakutud erand mõnevõrra tänast probleemi ning suurendab teatud määral paindlikkust töö- ja puhkeaja korraldamisel, kuid see ei lahenda täielikult olemasolevat probleemi.
Koda tegi ministeeriumile taaskord ettepaneku muuta iganädalase puhkeaja regulatsiooni selliselt, et iganädalane puhkeaeg on summeeritud tööaja arvestuse korral 25 tundi ning muudel juhtudel 37 tundi. Seega ettepaneku kohaselt oleks graafikuga töötajate puhul igapäevane ja iganädalane puhkeaeg kokku minimaalselt 36 tundi ning teistel töötajatel 48 tundi. Sama põhimõte on Eestis kehtinud aastakümneid.
Koja ettepanek on kooskõlas ka hiljutise Euroopa Kohtu lahendiga ning samuti rangem kui ELi direktiivist tulenev miinimumnõue. Ettepaneku elluviimisel oleks vähemalt 13 liikmesriigis iganädalase puhkeaja kestus lühem kui Eestis. Lisaks on selline lahendus lihtsam ja selgem ning annab töösuhte osapooltele suurema paindlikkuse kui eelnõus välja käidud idee.
Hetkel pole teada, kas ja mis ulatuses võtab ministeerium arvesse koja ettepanekuid. Samuti pole teada, mis ajal plaanitakse muudatused jõustada. Töölepingu seaduse plaanitavate muudatustega saad lähemalt tutvuda siin.