22 ettepanekut ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse eelnõu kohta
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liit ja Eesti Keemiatööstuse Liit esitasid Keskkonnaministeeriumile ühisarvamuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu kohta. Arvamuses võeti arvesse ka mitmeid Eesti Vee-ettevõtete Liidu ettepanekuid. Kokku oli ühisarvamuses 22 erinevat ettepanekut ning kommentaari.
Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni planeerimisel tuleks arvestada ka ettevõtetega
Eelnõu näeb ette, et alad, kuhu on kavas rajada ühisveevärk ja -kanalisatsioon, kavandatakse selliselt, et kõigile selle ala elanikele on tagatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus.
Liidud toovad oma pöördumises välja, et eelnõud tuleks täiendada selliselt, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimisel tuleb lisaks elanikele võtta arvesse ka seda, et ka teistele tarbijatele, sh ettevõtetele oleks tagatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus. Kuigi tööstus- ja tootmisettevõtjale ei laiene ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusega liitumise kohustus, siis tuleks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimisel arvestada muu hulgas ka selliste tarbijatega.
Ohtlike ainete ja muude saasteainete juhtimine kanalisatsiooni
Eelnõu kohaselt kehtestab ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete nimekirja ja piirnormid keskkonnaminister määrusega. Liidud rõhutavad, et ettevõtjad peavad väga oluliseks, et ohtlike ainete nimekirja ja piirnorme sisaldava ministri määruse eelnõuga oleks võimalik tutvuda ja arvamust avaldada enne eelnõu vastuvõtmist Riigikogus. Samuti tegid liidud ettepaneku menetleda viidatud ministri määrust paralleelselt eelnõuga.
Piirnormi ületava reostuse tasu arvestamine
Pöördumises teevad liidud ettepaneku muuta eelnõud selliselt, et piirnormi ületava reostuse tasu on üks osa ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinnataotlusest ning tasu suurus sisaldub Konkurentsiameti või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt tehtud hinnaotsuses. Selline lahendus tagab, et tasu on kulupõhine, läbipaistev ning tagab tarbijate võrdse kohtlemise.
Praegu on eelnõus kirjas, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse eest tasumise korra ning piirnormi ületava reostuse tasu arvestamise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hetkel jääb ebaselgeks, kas piirnormi ületava reostuse tasu arvestamise korra hulka kuulub ka tasu määr.
Ühiskanalisatsiooni kahjustavad ained või osised
Pöördumises soovitakse, et seletuskirjas oleks selgitus, kuidas saab tarbija teada, millised ained kahjustavad ühiskanalisatsiooni või reoveepuhasti toimimist ja seetõttu on neid keelatud ühiskanalisatsiooni juhtida. Need ained ja nende piirmäärad, mis tulevad ministri määrusest ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast, on arusaadavad. Kuid probleeme võivad tekitada aga muud ained. Näiteks on liidud saanud ettevõtjatelt tagasisidet, et tahked osised on reovees tavaline nähtus. Seega oleks vaja tarbijatel teada, millised tahked osised (materjal, erikaal, tahke osakese suurus) kahjustavad reoveepuhasti toimimist ja ei tohi seetõttu ühiskanalisatsiooni juhtida.
Hetkel ei ole eelnõus ammendavalt selgitatud, kust saavad tarbijad infot, millised on jäätmed, sealhulgas ohtlikud jäätmed ja tahked osiseid, ohtlikud ja muud aine, mis kahjustavad või pärsivad ühiskanalisatsiooni või reoveepuhasti toimimist või keskkonnaseisundit.
Joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutavale isikule esitatavad nõuded
Eelnõu näeb ette, et joogivee- ning reoveekäitlusrajatiste töö eest vastutav isik peab läbima iga seitsme aasta järel vähemalt 80-tunnilise väljaõppe, mis vastab seadusest tulenevatele nõuetele või omama veekäitlusoperaatori kutsetunnistust. Toetasime selle punkti osas Eesti Vee-ettevõtete liidu seisukohta, et jääb ebaselgeks, miks on vaja sellist nõuet kehtestada. Teema vajab kindlasti täiendavat arutelu.
Tarbija teavitamine kontrollproovidest
Eelnõus on kirjas, et vee-ettevõtja ei pea teatama tarbijale reo- ja sademevee kontrollproovi võtmise aega, kui vee-ettevõtja tagab, et proovi võtab ja analüüsib erapooletu kolmas isik või proovivõtmise juurde on kutsutud erapooletu esindaja, kes kinnitab oma kohalolekut allkirjaga proovivõtuprotokollis.
Ettevõtjatelt laekunud tagasiside alusel teevad liidud ettepaneku muuta sätet selliselt, et vee-ettevõtjal on kohustus teavitada tarbijat kontrollproovi võtmise ajast. Vee-ettevõtja ei peaks tarbijale pikalt ette teada andma proovi võtmisest, kuid vahetult enne proovi võtmist tuleks tarbijat siiski teavitada. Sellisel juhul ei ole tarbijal ka võimalik kontrollproovi tulemust mõjutada.
Liidud toovad välja, et kui eelnevat ettepanekut ei ole võimalik arvesse võtta, siis palutakse kaaluda lahendust, kus vee-ettevõtjal on eelnev teavitamiskohustus vaid olukorras, kus tarbija reovee maht ületab ühes kuus teatud piiri, näiteks 15 000 m3 kuus. Kui tarbijal on võimalik proovivõtmise juures viibida, siis kaovad ka võimalikud vaidlused selle üle, kas proovivõtmise juures viibinud isik on erapooletu. Lisaks annab see tarbijale võimaluse tellida samaaegselt proovivõtmine oma kulul, et vältida riske, kus proovi võtmine või analüüsimine ebaõnnestub.
Reo- ja sademevee saastatuse kontroll
Eelnõus on kirjas, et reostuse iseloomu ja saasteainete loetelu selgitamiseks on vee-ettevõtja ja Keskkonnaameti esindajatel õigus tutvuda tarbija tootmises kasutatavate materjalide, ainete ja tehnoloogiaga, tarbimiskoha veevärgi ja kanalisatsiooniga ning eelpuhastiga
Liidud teevad pöördumises ettepaneku muuta olemasoleva sätte sõnastust või seletuskirja selliselt, et vee-ettevõtja ja Keskkonnaamet peavad sättest tuleneva õiguse kasutamisel tegutsema koordineeritult. Näiteks ei saa mõistlikuks pidada sellist olukorda, kus ühel päeval tuleb vee-ettevõtja tarbija tegevuskohta infot koguma ning järgmisel päeval teeb seda Keskkonnaameti esindaja. Seega oleks mõistlik, kui vee-ettevõtja ja Keskkonnaamet suhtlevad omavahel ning lepivad kokku, kuidas saaks kõige vähemkoormaval viisil vajaliku info kätte.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu tagastamine
Eelnõus on välja toodud, et kui ühisveevärk või -kanalisatsioon on ehitatud üksnes vee-ettevõtja sellise tarbija jaoks, kes on liitumistasuga tasunud liitumiseks tehtud kulutused täies ulatuses, kuna vee-ettevõtjal ei olnud piirkonnas teada teisi liitujaid, ning olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitub seitsme aasta jooksul pärast liitumistasu tasumist uusi liitujaid, tagastab vee-ettevõtja kolme kuu jooksul pärast iga uue liitumislepingu sõlmimist ja vastava liitumistasu või iga-aastase osamakse tasumist varem liitumistasu tasunud tarbijatele proportsionaalse osa tasutud liitumistasust.
Pöördumises tegid liidud ettepaneku muuta sätet selliselt, et tasu tagastamise kohustus on vee-ettevõtjal ka juhul, kui liitumistasu tasunud isik ei ole tarbija eelnõu tähenduses. Eelnõu kohaselt on tarbija isik, kes kasutab ühisveevärgi või -kanalisatsiooni teenust ja maksab selle teenuse eest tasu. Kui aga liitumistasu maksnud isik ei ole veel teenuse kasutamise lepingut sõlminud, kuid ta on maksnud liitumistasu, siis peaks ka sel isikul olema õigus tasu tagasi saada.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste tasude erisused
Eelnõus on kirjas, et teostusgrupi määramisel tuleb arvestada reo- ja sademevee mõju ulatust puhastusprotsessile, puhasti tehnoloogilist lahendust ning puhasti projekteeritud ja tegelikku reostuskoormust. Ettevõtjatelt tulnud tagasiside alusel tegid liidud pöördumises ettepaneku täiendada sätet selliselt, et reostusgruppide määramisel tuleb kasutada keskmistatud reostuskoormuse mõistet ning lubada tuleks ka suuremaid lühiajalisi kõikumisi.
Parandusi ja ettepanekuid on veelgi
Pöördumises juhitakse tähelepanu veel mitmetele teistele aspektidele, mida tuleks eelnõus muuta või parandada. Näiteks jääb liitudele ebaselgeks, mida on eelnõus mõeldud „reoveepuhastusprotsessi häirete“ ja „kahjustab ühiskanalisatsiooni toimumist“ all. Täpsustamist vajavad ka piirnormi ületava reostuse eest tasu võtmise eeldused.
Liidud toetavad ka eelnõus olevat sätet, mis paneb paika alused, millest kohalik omavalitsus peab lähtuma reostusnäitajate piirnormide kehtestamisel. Samuti peetakse positiivseks, et kohalik omavalitsus peab avalikustama piirnormide kehtestamise aluseks olevad andmed. Pöördumises tuuakse välja, et säte suurendab läbipaistvust tarbijate jaoks ning aitab maandada riski, et kohalik omavalitsus kehtestab ebamõistlikud piirnormid.