Diginomaadluse teine külg ehk mida arvestada piirülese kaugtöö puhul
Kaugtööst on saanud töötegemise loomulik osa. Siiski tasub vaadata mõningaid töötajate ja tööandjate otsese maksustamise probleeme olukorras, kus ettevõte (tööandja) on ühes riigis, töötaja töötab aga osa oma tööajast kaugtöövahendite abil teises riigis. Selles artiklis ei käsitleta lähetatud töötajaid ega piiriülese müügiga tegelevaid ettevõtjaid.
Kaugtööle on hoogu andnud COVID-19 pandeemia ja riikide käitumine selle ajal. Kogu maailmas, sh Euroopa Liidu (EL) riikides kehtestati ulatuslikke piiranguid, suleti piirkondi ja riike, kehtestati reisipiiranguid ja limiteeriti kontorites viibivate töötajate arvu. Kõige selle tulemuseks on olnud kaugtöö kasv. Kaasa on aidanud ka kiire digitaliseerumine, mille abil on kodust (või mujalt väljaspool ettevõtte asukohta) töötamine võimalikuks osutunud. Praegu, mil EL-is piiranguid kaotatakse ja pöördutakse tagasi kontoritesse, ei ole aga tõenäoline, et kaugtööst täielikult loobutakse. See on kasulik nii ettevõtte kui ka töötaja seisukohast, ja arvestades, et väheneb liiklemise vajadus, hea ka keskkonnale ja EL-i kliimaeesmärkidele. Näiteks 2021. aasta märtsis tehtud Eurofoundi uuringus väljendas 46% EL-i töötajatest soovi jätkata pandeemia lõppedes kodust töötamist iga päev või mitu korda nädalas.
Piiriülese kaugtöö puhul tasub aga mõelda ka selle maksustamisele. Kuigi piiriülene töötamine ei ole uus nähtus, tekitab töötaja võimalus teha kaugtööd mujal kui ettevõtte asukohariigis rahvusvahelise maksustamisega seonduvaid küsimusi. Seda just juhul, kui töötaja töötab olulise osa tööpäevadest oma elukohariigis või kolmandas riigis, mitte ettevõtte tegevuskohas. Eelkõige tekivad küsimused seoses füüsilise isiku tulu maksustamisega (töötaja palk) ja ettevõtte tulumaksuga (võimalik püsiv tegevuskoht).*
OECD näidiskonventsioon
Palkade maksustamisel on oht, et ühes liikmesriigis (elukoha jurisdiktsioonis) elavaid töötajaid, kes töötavad teises äriühingus (lähtejurisdiktsioonis), võidakse maksustada topelt. Sellise stsenaariumi vältimiseks on riigid sõlminud kahepoolsed topeltmaksustamise vältimise lepingud, järgides sageli OECD tulude ja kapitali maksustamise näidiskonventsiooni (OECD MTC). See sätestab üldpõhimõttena, et tööhõivest saadavat tulu tuleks maksustada ainult elukoha jurisdiktsioonis. Kui aga tööd tehakse teises riigis (st lähteriigis), võib lähteriik maksustada selles riigis töötatud päevadega seotud tulu, kui töötaja viibib lähteriigis vähemalt 183 päeva aastas või tööandja maksab tasu lähteriigis. Seega peab töötaja, kes elab ühes, aga töötab teises riigis, juba oma esimesel tööpäeval arvestama maksustamisõiguste proportsionaalse jagamisega elukoha jurisdiktsiooni ja lähtejurisdiktsiooni vahel.
Mõnes riigis teistsugused reeglid
Kuna OECD mudelit ei ole liikmesriigid kohustatud järgima, on mõned riigid kehtestanud erinevad eeskirjad. Sellisel juhul maksustatakse töötaja tulu ainult elukohariigis tingimusel, et töötaja ei ületa teatud arvu päevi, kui ta ei viibi tavapärases tegevuskohas. See päevade arv on riigiti erinev (mõnes EL-i riigis nt 48 päeva) ja väidetavalt mõned riigid lausa n-ö püüavad oma riigis viibivate kaugtöö tegijate abil endale maksustamisõigusi haarata. Näiteks on mõned suurkorporatsioonid seda vältida püüdes asunud oma töötajatelt nõudma ka puhkusereiside eelnevat kooskõlastamist või suisa keelanud töötajal eraviisiliselt teatud riikidesse mineku. Ikka selleks, et vältida välisriigis viibiva töötaja tõttu endale püsiva tegevuskoha tekitamist ja võimalikke vaidlusi.
Koroona ajal ajutised reeglid
Pandeemia ajal kasutusele võetud rangete karantiininõuete ja piiriülese reisimise piiramise tõttu olid paljud piiriülesed töötajad sunnitud kaugtööd tegema oma elukohariigis. Selle tõttu kasutasid paljud liikmesriigid ajutisi meetmeid, et vältida kogu oma maksustamisõiguse lähtejurisdiktsioonidele kaotamist. Näiteks Prantsusmaa ja Luxemburg leppisid kokku vastastikuse mõistmise memorandumis, mille kohaselt loetakse kõiki kodukontoris töötatud päevi tegevuseks liikmesriigis, kus töötamine tavaliselt toimub. See kehtis ainult COVID-19 olukorra all kannatavate töötajate, mitte nende piiriüleste töötajate kohta, kes juba enne pandeemiat kaugtööd tegid.
Ka OECD andis välja juhised teatud töötajate sissetuleku maksustamise kohta (töötajad, kes on COVID-19-ga seotud reisipiirangute, karantiinieeskirjade jms tõttu pikka aega allika jurisdiktsioonis lõksus).
Seoses murega, mis tuleneb püsiva tegevuskoha võimalikust loomisest piiriülese kaugtöö tõttu, andis OECD 2020. aasta aprillis ja 2021. aasta märtsis välja asjakohased suunised. OECD leidis, et töötajate töökoha erakorraline ja ajutine muutmine ei tohiks luua tööandjale uusi püsivaid tegevuskohti. Üldiselt väitis OECD, et kuigi osa ettevõtte äritegevusest võib toimuda inimese kodukontoris, ei tohiks see viia järelduseni, et see asukoht on selle ettevõtte käsutuses lihtsalt seetõttu, et seda asukohta kasutab üksikisik (nt töötaja), kes töötab ettevõtte heaks. Seega ei saa COVID-19 pandeemia ajal kasutusele võetud piirangute tõttu sunnitult kodus tööd tegeva töötaja kodu pidada tööandja püsivaks tegevuskohaks.
Aprillist koroonareeglid ei kehti
Need EL-i liikmesriikide ajutised meetmed aegusid 31. märtsil 2022 ja riigid pöördusid tagasi üldiste OECD-MTC või muude eeskirjade juurde. See tähendab, et piiriülese kaugtöötöötaja puhul, sõltuvalt tema ja tööandja asukohariikidest, muutusid kohaldamisele kuuluvad eeskirjad uuesti keerulisemaks. Sõltuvalt välisriigi tulu maksustamisest võib töötaja olla kohustatud esitama ka kaks eraldi maksudeklaratsiooni, võib-olla ka eri aegadel, kuna tähtajad on liikmesriikides erinevad.
Äriühingu tulumaksu aspektist võib rahvusvahelistel kaugtöötajatel olla oht luua äriühingule tahtmatult püsiv tegevuskoht muus riigis kui tema oma. Kui püsiv tegevuskoht asutataks teises riigis, oleks äriühing sunnitud oma ettevõtte tulusid nende kahe asukoha vahel täpselt jagama ning seega alluma erinevatele nõuetele ja maksukohustustele. Kardan, et paljud ettevõtted, eriti VKE-d, ei pruugi olla teadlikud sellest, et piiriülese kaugtöötaja olemasolu võib tekitada neile püsiva tegevuskoha teises riigis ja seega panna nad vastutama kasumi jaotamise jm nõuete (nt siirdehinnad, aruandlusnõuded) järgimise eest.
Maksusüsteem vajab ajakohastamist
Piiriülese kaugtöö leviku tõttu võib prognoosida probleemide, arusaamatuste ja vaidluste kasvu. Järeldus – mõistlik oleks maksusüsteeme ajakohastada, arvestades töösuhete tegelikku arengut.
Sellele on tähelepanu pööranud ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK), kes kutsub Euroopa Komisjoni üles küsimuste lahendamisega tegelema. EMSK-i jaoks on oluline, et tööandjaid ei motiveeritaks kaugtöö korraldamisel maksutõkete tõttu palkama töötajaid väljastpoolt tööandja jurisdiktsiooni. Samamoodi ei tohiks maksueeskirjad olla takistuseks töötajatele, kui nad taotlevad tööd piiriüleses olukorras.
Piiriülese kaugtööga seotud maksueeskirjad peavad tagama, et nii töötajatele kui ka tööandjatele ei oleks topeltmaksustamist ega topeltmittemaksustamist. Eeskirjad peaksid olema lihtsad nii töötajatele kui ka tööandjatele. Üks võimalus oleks, kui liikmesriigid nõustuksid töötajat maksustama ainult siis, kui tööpäevade arv riigis ületab 48 päeva kalendriaastas. Muidugi – mida pikem on tööpäevade ajavahemik, mis töötaja teises riigis viibides ei too talle kaasa maksukohustust ega püsiva tegevuskoha tekkimise ohtu ettevõtjale, seda lihtsam. Artikli autor toetab OECD näidiskonventsiooni ja 183 päeva reegli rakendamist kõikides riikides.
* Lisaks maksuküsimustele tuleb piiriülese kaugtöö puhul saada selgust ka küsimustes, millist sotsiaalkindlustussüsteemi (ja kuidas) kohaldatakse, kas töösuhe tuleb registreerida ka töötaja asukohariigis või riigis, kus ta ajutiselt viibib, milliseid tööõiguse akte tuleks sel juhul töösuhtele kohaldada jpm.
Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirja Teataja 3/2022 numbris rubriigis "EUROOPA UUDIS".
Autor: Reet Teder, kaubanduskoja esindaja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees