Energialiidu olukord ja Euroopa Komisjoni hinnang riiklikele energia – ja kliimakavadele

Energialiidu strateegilised sammud Euroopa Liidus pandi paika 2015. aastal. Sammude juhtimiseks ja järelevalveks võttis EL vastu määruse, mille alusel on liikmesriigid kohustatud regulaarselt esitama riiklikud energia- ja kliimakavad, milles neil tuleb kirjeldada ka oma panust energialiidu eesmärkide saavutamisse. Euroopa Komisjon (EK) omakorda annab kirjeldatud liikmesriikide kavadele oma hinnangu vastavas teatises „Kogu ELi hõlmav hinnang lõimitud riiklikele energia – ja kliimakavadele“, mille sisu ja silmahakanud elemente alljärgnevalt lühidalt tutvustame.

Hindamine näitab, kuidas kavade täiemahuline rakendamine võimaldaks Euroopal ületada oma praegust 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki, luues hüppelaua suuremate eesmärkide saavutamiseks. Kavas antakse ülevaade sellest, kuidas liikmesriigid kavatsevad läbida kliimaneutraalsusele ülemineku esimese etapi ja kuhu nad soovivad aastatel 2021–2030 jõuda viies valdkonnas, milleks on: CO₂-heite vähendamine, energiatõhusus, energiajulgeolek, energia siseturg, teadusuuringud ja innovatsioon ning konkurentsivõime. Kavasid täiendavad liikmesriikide pikaajalised CO₂-heite vähendamise strateegiad.

Riiklike energia – ja kliimakavade hindamise peamised järeldused ja suundumused 
Oma hinnangus ütleb EK, et lõplikud kavad on 2018. aasta projektidest oluliselt ambitsioonikamad selliste peamiste mõõtmete osas nagu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine või taastuvenergia eesmärgid. See on kooskõlas EK soovitustega kavade projektide kohta.

Esiteks näitab hindamine, et liikmesriigid kiirendavad energia- ja kliimapööret, lähtudes kogu ELi hõlmavast kliimaneutraalsuse eesmärgist. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ületab praegust ELi eesmärki vähendada 2030. aastaks heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes 40 % võrra. Olemasolevate ja kavandatavate meetmete abil väheneksid heitkogused ELi praeguse eesmärgi piires (mis ei hõlma CO₂ sidujaid maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris) 41 % võrra. Energiaallikate jaotus muutub prognooside kohaselt veelgi kiiremini, kui paljud veel hiljuti eeldasid. Kavadest nähtub, et peaaegu kõik liikmesriigid on järkjärgult lõpetamas söe kasutamist või on kehtestanud kasutamise lõpetamise tähtaja. Prognooside kohaselt väheneb 2030. aastaks söe kasutamine 2015. aastaga võrreldes 70 % ning taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter moodustab toodetud elektrist 60 %.

Teiseks näitab hindamine, et taastuvenergia osakaal võib olemasolevate ja kavandatud meetmete abil jõuda 2030. aastaks liidu tasandil 33,1–33,7%-ni, ületades tublisti praegust 2030. aastaks seatud eesmärki saavutada taastuvenergia osakaaluks vähemalt 32 %. Riiklikes energia- ja kliimakavades määratletud täiendavad taastuvenergiaga seotud investeeringud ja reformid võivad seda osakaalu veelgi suurendada.

Kolmandaks - probleemid eelkõige energiatõhususe osas, kus EK kutsub üles tegema suuremaid jõupingutusi, eriti hoonete renoveerimiseks, kus ilmnevad suured puudujäägid.

Lisaks ei ole kavades alati piisavalt üksikasjalikult ja täpselt kirjeldatud tegevusi ja meetmeid sellistes olulistes mõõtmetes nagu investeerimisvajaduste kindlakstegemine, rahastamise mobiliseerimine, teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime, piirkondlik koostöö, maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus, õiglane üleminek ja kütteostuvõimetus. Liikmesriigid peavad suurendama ka jõupingutusi fossiilkütustega seotud toetuste järkjärguliseks kaotamiseks.

Aruandega kaasneb esmakordselt energiatoetuste põhjalik analüüs, milles on selgelt öeldud, et:

1. energiatoetuste kohta on endiselt vaja paremaid andmeid ning
2. tuleb teha rohkem selleks, et vähendada fossiilkütuste toetusi.

Praegu ELi tasandil kehtivaid õigusakte kirjeldatakse puudulikena. Kuigi liikmesriigid on järginud soovitust loetleda oma riiklikus energia- ja kliimakavas energiatoetused ja neid kirjeldada, ulatub esitatud teabe kvaliteet üldistest kirjeldustest toetuste kõikehõlmavate ja kvantifitseeritud loeteludeni. 19 liikmesriiki on esitanud teabe fossiilkütustega seotud toetuste kohta. 12 liikmesriiki on teatanud fossiilkütustega seotud toetuste järkjärguliseks kaotamiseks tehtavast tööst (või vastavast kavatsusest). Vaid kuus liikmesriiki on esitanud mõne olemasoleva fossiilkütustega seotud toetuse järkjärgulise kaotamise ajakava.

Ühe positiivse näitena riiklikes energia – ja kliimakavades võib nimetada näiteks heitkoguste vähendamiseks kombineeritavaid sektoripõhiseid ja -üleseid meetmeid. Mitu liikmesriiki kavatseb rohkem kasutada CO₂-heite maksustamist. Näiteks Saksamaal on vastu võetud riiklik heitkogustega kauplemise seadus, mis kehtestatakse järkjärgult. See käsitleb fossiilkütuste CO₂-heidet, mida ELi heitkogustega kauplemise süsteem seni veel ei hõlma, eelkõige transpordi- ja hoonesektoris. Luksemburg kavatseb kõigi fossiilkütuste puhul kehtestada järk-järgult suureneva minimaalse süsinikdioksiidimaksu, mida kohandatakse pidevalt Pariisi kokkuleppe eesmärkidega. Iirimaa kavandab tugevat süsinikdioksiidimaksu tõusu ja tõstis 2020. aastal süsinikdioksiidimaksu 30 %, kusjuures kõik maksutulud suunatakse kliimameetmete toetamisse ja riigi kõige haavatavamate inimeste kaitsmisse. Teised liikmesriigid, näiteks Belgia, tegelevad hoonete ja transpordi CO₂-heite maksustamise mehhanismi ülesehituse kavandamisega.

Investeeringud teadus – ja arendustegevuse vahenditesse vähenevad
Nigel on seis teadus – ja arendustegevuse vahendite investeeringutega, mis on kõigis 27 liikmesriigis viimastel aastatel vähenenud. Euroopa on selles osas teistest majanduspiirkondadest maha jäänud. EK teatab jõupingutustest, näiteks akudel põhineva salvestamise ja vesiniku valdkonnas, teadusuuringute ja innovatsiooni elavdamisel ning riiklikul tasandil täheldatud investeeringute vähenemise vastu võitlemisel.

Leiti, et energiaimpordi kulud on viimastel aastatel taas tõusnud (üle 330 miljardi euro aastas), seega on kunagine langustrend vastupidiseks muutunud.

Investeeringuvajadust kujutab järgmine joonis:

Enamik liikmesriike teatasid energiaga seotud investeerimisvajadustest hoone-, tööstus- ja transpordisektoris. Vähesed teatasid eeldatavatest investeerimisvajadustest põllumajandussektoris, mis on heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvate sektorite seas suuruselt kolmas heiteallikas. Kuigi mõne liikmesriigi jaoks moodustavad ELi vahendid märkimisväärse osa kavandatud investeeringutest, ei saa kavades sisalduvate eesmärkide saavutamine sõltuda ELi eelarvest täiendavate eraldiste saamisest.

EK kordab selleski teatises, et riiklike energia- ja kliimakavade täielikuks rakendamiseks lähiaastatel on vaja kaasata märkimisväärses mahus uusi avaliku ja erasektori investeeringuid.