Ettevõtjate huvi süsinikukrediitide vastu on leige
Kaubanduskoda viis ettevõtete seas läbi küsitluse vabatahtlike süsinikuturgude teemal ning tulemustest selgus, et ettevõtted on süsinikukrediitidest pigem teadlikud, kuid pigem ei soovi kasutada võimalust kaubelda nendega vabatahtlikul süsinikuturul.
Mis on süsinikukrediit ja süsinikuturg?
Süsinikukrediit on teatud tüüpi tõend, mis tõendab ühe tonni CO2 või selle ekvivalendi eemaldamist atmosfäärist. Süsinikukrediite väljastatakse erinevate projektide raames ning neid on seejärel võimalik süsinikuturul edasi müüa. Kui süsinikukrediidi omanik kasutab selle ära, toimub selle krediidi mahakandmine ning seda pole enam võimalik edasi müüa.
Süsinikuturud, kus on võimalik süsinikukrediite osta ja müüa, jagunevad kohustuslikeks ja vabatahtlikeks süsinikuturgudeks. Kohustuslikel süsinikuturgudel osalemine on mõnedele ettevõtetele kohustuslik ning need ettevõtted vabatahtlikel süsinikuturgudel osaleda ei saa. Vabatahtlikul süsinikuturul võivad aga osaleda kõik ülejäänud ettevõtjad, kuid see pole neile kohustuslik. Vabatahtlike süsinikuturgude eesmärk on suunata lisarahastust tegevustele, mis vähendavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid.
Ettevõtjate teadlikkus ja kokkupuude süsinikuturgudega
Vaid pisut üle veerandi küsitlusele vastanuist ei olnud vabatahtlikest süsinikuturgudest mitte midagi kuulnud. Samas kokkupuude süsinikukrediitidega on vastanute hulgas üsna vähene. 73 protsenti vastanutest ei ole kunagi süsinikukrediite ostnud, müünud ega vahendanud. Veel kümnendik vastajatest on süsinikukrediitidega kokku puutunud, kuid seda kohustuslikul, mitte vabatahtlikul süsinikuturul. Vabatahtlikul süsinikuturul on süsinikukrediite ostnud või müünud pisut üle 5 protsendi vastanutest, veel paar ettevõtjat tõi välja, et on läbi viinud süsinikukrediitide alast nõustamist.
Ettevõtjate tulevikuplaanid süsinikukrediitidega kauplemise osas
Valdav enamik küsitlusele vastanutest ei plaani süsinikukrediite müüa, osta ega vahendada ka tulevikus. Neid, kes plaanivad süsinikukrediite osta ja neid, kes plaanivad süsinikukrediite müüa, on mõlemaid pisut rohkem kui 5 protsenti vastanutest.
16 protsenti vastanutest oli seisukohal, et vabatahtlik süsinikuturg ei toimi hästi ning mitte ükski vastaja ei olnud seisukohal, et vabatahtlik süsinikuturg toimib hästi. Vabatahtliku süsinikuturu puudustena toodi peamiselt välja turu läbipaistmatus ning ühtse kauplemisplatvormi puudumine.
Küsisime ka seda, mis motiveeriks ettevõtteid vabatahtlikul süsinikuturul osalema. Vastustest võib välja lugeda, et mõned küsitlusele vastanud ootavad valdkonna paremat reguleerimist ning seda eeskätt rahvusvahelisel tasandil, samuti soovitakse selgelt näha, et vabatahtlikul süsinikuturul osalemine toob nende ettevõttele kasu. Vastajate hulgas on ka neid, kes ei näe, et miski neid vabatahtlikul süsinikuturul osalema motiveeriks.
Vabatahtliku süsinikuturu ohud ja võimalikud meetmed nende vältimiseks
Vabatahtliku süsinikuturu ohtudena toodi välja lisaks süsteemi ebausaldusväärsusele ka puudulik järelevalve süsteemi üle. Paljudel juhtudel tõstatasid vastajad küsimuse, kas sellisest süsteemist üldse mingit kasu on.
Samas ei ole küsitlusele vastajad kindlad selles, et vabatahtlik süsinikuturg vajab täiendavat reguleerimist – üle kolmandiku küsitlusele vastanutest leidsid, et täiendav reguleerimine on vajalik, viiendik küsitlusele vastanuist leidsid, et täiendav reguleerimine ei ole vajalik ning pea pooled ei osanud öelda, kas täiendav reguleerimine võiks olla vajalik. Neist, kes nägid täiendava reguleerimise vajadust, leidis suurim osa, et reguleerimine peaks toimuma mitte pelgalt Euroopa Liidu, vaid kõrgemal rahvusvahelisel tasandil.
Neist, kes pooldavad täiendavat reguleerimist, tõi enamik välja, et siseriiklikust reguleerimisest oleks vähe kasu, sest ainuüksi Eesti mõju keskkonnaga seotud küsimustele on väike ning vajalik oleks seega sekkumine kõrgemal tasandil. Samas on näiteks üks vastaja välja toonud, et lisaks rahvusvahelisele regulatsioonile võiks kehtida ka siseriiklik regulatsioon, mis vastaks Eesti oludele ning suurendaks läbipaistvust vabatahtlikul süsinikuturul.
Seejuures peaks ühtne regulatsioon hõlmama vastajate hinnangul võimalikult paljusid aspekte – nii lähteolukorra määramist, aruandlust kui ka järelevalvet. Eriti suur näib olevat vajadus järelevalve järele – seda seisukohta väljendas umbes 35 protsenti küsitlusele vastanutest.
Mõneti üllataval kombel ei näe just liiga suur osa vastanutest vajadust ühtse registri järele, mis peaks arvestust krediitide ostu, müügi ja mahakandmise kohta – sellist vajadust näeb umbes 40 protsenti vastanutest. Suurimate probleemidena nägid vastanud registri loomises täiendavate lisakohustuste tekkimist ettevõtjatele, samuti tõstatati küsimus, kes ning mille arvelt sellise registri loomise ja haldamise kulud kannab. Registri loomise pooldajad näevad selle peamiste eelistena läbipaistvuse tekkimist näiteks selles osas, et see aitab vältida süsinikukrediitide topelt müümisega seotud riske.