Euroopa Komisjon Euroopa kaitseinvesteeringute puudujäägist

Alljärgnev tugineb Euroopa Komisjoni (EK) ja välispoliitika kõrge esindaja ühisteatisele „Kaitseinvesteeringute puudujääk ja edasised sammud“, mis on suunatud Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus – ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele.
Selles ühisteatises esitab EK Euroopa Ülemkogu palutud analüüsi, mille eesmärk on tagada, et liikmesriikide suurenenud kaitsekulutuste tulemusel tugevneks ELi kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas märkimisväärselt ning see tooks omakorda kaasa suurema tavaheidutuse võimalike vastaste jaoks.

Ühisteatises käsitletakse järgmisi küsimusi: a) ELi kaitsekulutused, b) võimelüngad ja tööstuse puudujäägid, mis tuleb kõrvaldada, sealhulgas need, millega tuleb tegeleda esmajärjekorras, c) nende kõrvaldamise viisid ja d) kaitsevõime tugevdamise võimalused.

EK märgib, et kokkuvõttes on püsivalt ebapiisavad kaitsekulutused ja koostöö puudumine viinud kriitiliste kaitsevõime lünkadeni eelkõige kõigi valdkondade kõrgtehnoloogilises varustuses, aga ka asjaomase tööstuse killustatuseni Euroopas. On ülimalt oluline, et EL ei kordaks minevikus tehtud vigu, mille tulemuseks on ebatõhusus, dubleerimine ja sõltuvused. Sõjategevuse taaspuhkemine Euroopas on toonud esile juba aastaid kestnud ebapiisavate kaitsekulutuste mõju, mille tõttu on kuhjunud puudujäägid ja lüngad ühistes sõjalistes varudes ning vähenenud tööstuslik tootmis-võimsus. Lisaks praeguse olukorra parandamisele tuleb kaitsekulutuste suurendamise abil viivitamata tegeleda ka kiireloomulise vajadusega täiendada ja suurendada kaitsevarusid, sealhulgas selleks, et kompenseerida Ukrainale antavat sõjalist abi.

Kaitsekulutused EL-s
Praegu, aastal 2022, on enamik EL liikmesriike teatanud oma kaitse-eelarve olulisest suurendamisest, mõnel juhul isegi rohkem kui 2 %-ni SKPst. 2020. aastal kulutasid liikmesriigid (Euroopa Kaitseagentuuri andmetel, ei sisalda Taani andmeid) kokku kaitsevaldkonnale üle 200 miljardi euro ja 2021. aastal suurenesid nende kogukulutused hinnanguliselt 220 miljardi euroni. Sellele eelnes aga pikk kärpeperiood, mis järgnes 2007.–2008. aasta majandus- ja finantskriisile ning mille jooksul on kaitsekulutusi oluliselt vähendatud. 2008. aasta 183 miljardilt eurolt vähenesid need 2014. aastaks 159 miljardi euroni.  2008. aasta kulutuste tasemega võrreldes moodustasid liikmesriikide investeerimispuudujäägid aastatel 2009–2018 kokku ligikaudu 160 miljardit eurot.

Samas on USA, ja murettekitavamalt ka Venemaa, viimase kümne aasta jooksul oma kaitse-eelarvet suurendanud. Eriti silmatorkav on, et Hiina suurendas oma eelarvet samal perioodil veelgi rohkem. Vahemikus 1999–2021 suurenesid ELi kombineeritud kaitsekulutused 19,7 %, USA-s seevastu 65,7 %, Venemaal 292 % ja Hiinas 592 %. Sealjuures ei kajastu nendes arvudes Hiina ja Venemaa kaitsekulutuste märkimisväärne alahindamine, mis tuleneb sellest, et nende eelarve ostujõud on suurem kui vahetuskursil põhinev konverteerimine seda paista laseb. Ostujõu pariteedi alusel on Venemaa ja Hiina 2021. aasta kaitse-eelarved hinnanguliselt vastavalt 178 miljardit USA dollarit ja 332 miljardit USA dollarit. Peale selle on Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa kaitsekulutustesse tehtavate investeeringute osakaal märkimisväärselt suurem kui ELi liikmesriikidel.

Peale selle on Euroopa kaitsekulutuste tõhusus ja tootlus osutunud nii liitlaste kui konkurentide omast väiksemaks. Liikmesriikidevahelise kaitsekoostöö puudumine läheb hinnanguliselt maksma kümneid miljardeid eurosid aastas. Hoolimata Euroopa kaitsekulutuste suurenemisest 2020. aastal jõuti ka uude madalpunkti – ainult 11 % investeeringutest tehti ühiselt (89 % kulutati riiklikul tasandil). (Andmeid on esitanud 11 liikmesriiki).  Seda on palju vähem kui liikmesriikide poolt Euroopa Kaitseagentuuri raamistikus kokku lepitud ja alalises struktureeritud koostöös eesmärgiks seatud 35 %. Koostöö puudumine on toonud kaasa ressursse raiskava dubleerimise ja sarnaste kaitsesüsteemide liigvarumise ELis.

Kaitsetööstuse puudujäägid
Euroopa kaitsevaldkonna tööstusbaas koosneb suurest hulgast peatöövõtjatest, keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatest ning väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest, kes arendavad ja toodavad enamikku kõrgtehnoloogiast ja kaitsevõimetest, mida liikmesriikide relvajõud vajavad ja võiksid hankida. ELi kaitsesektori hinnanguline aastakäive kokku on peaaegu 84 miljardit eurot, millega on otseselt seotud hinnanguliselt üle 196 000 kõrge kvalifikatsiooniga töökoha ja kaudselt üle 315 000 töökoha.

Kaitsevaldkonna ettevõtete struktuur järgib endiselt üldjoontes riigipiire ning on tihedalt seotud riikide valitsustega. Selline turustruktuur koos ebapiisavate investeeringutega on viinud selleni, et mitmed riiklikud turuosalised tegutsevad väikestel turgudel ning ka nende tootmismaht on seetõttu väike. Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas endiselt äärmiselt killustunud, eriti väljaspool lennundust ja raketitööstust. See piirab oluliselt võimalusi parandada oma konkurentsivõimet teadus- ja arendustegevuse ressursside ühendamise ning tootmise mastaabisäästu abil. Peale selle esineb sõltuvusi olulise kaitsevarustuse puhul, mille jaoks Euroopa kaitsesektori tehnoloogiline ja tööstuslik baas ei paku kohalikke lahendusi. Lisaks ka väga suurt osa liikmesriikide kulutustest ei investeeritagi Euroopa kaitsesektorisse, isegi kui ELis valmistatud toode on kättesaadav. Näiteks kulutati (andmed hõlmavad ka UK-d, ei hõlma Taanit) aastail 2007–2016 hinnanguliselt üle 60 % Euroopa kaitsealaste riigihangete eelarvest ELi-välisele sõjalisele impordile, millega kaasnesid kolmandate riikide kontrollid ja piirangud.

EK ja Euroopa Kaitseagentuuri soovitused
EK ja Euroopa Kaitseagentuur on kaitseinvesteeringute puudujääke analüüsinud. Sellega seoses on kaitseagentuur esitanud liikmesriikidele ülevaate investeeringulünkadest, mis tuleb kõrvaldada lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, lähtudes kolmest tegevussuunast:

1) ettevalmistus (suurendada valmisolekut, sealhulgas täiendada varusid seoses Ukraina toetamisega);

2) olemasolevate jõudude ja võimete suurendamine ning

3) võimete tugevdamine ja ajakohastamine, tuginedes ELis kokku lepitud võimeprioriteetidele ja kaitseküsimuste iga-aastasele kooskõlastatud läbivaatamisele.

Nendele soovitustele ja Kaitseagentuuri analüüsile tugunedes, samuti võttes arvesse suurt julgeolekuohtu, teevad EK ja (Euroopa välispoliitika) kõrge esindaja ettepaneku keskenduda järgmistele kõige pakilisematele võimelünkadele, mida saab kõrvaldada Euroopa kaitsetööstus:

1. Varude täiendamine: tagada relvajõudude lahinguvalmidus ja kooskõlastada konkureerivad riiklikud nõudlused, vältides järske hinnatõuse ja tagades, et kõige suuremas ohus olevatel riikidel on juurdepääs vajalikele võimetele.

2. Asendamine: loobuda järk-järgult ELi relvajõududes veel kasutusel olevatest Nõukogude-aegsetest süsteemidest ning asendada need Euroopa lahendustega (nagu lahingutankid, soomukid, jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid, raskerelvastus jne) osana laiemast jõupingutusest olemasolevate võimete suurendamiseks ning koostalitlusvõime toetamiseks ja varustuskindluse parandamiseks.

3. Tugevdamine: tugevdada liikmesriikide mitmekihilisi õhu- ja raketitõrjesüsteeme, alustades kõige suuremas ohus olevate riikide keskmaaõhutõrjest. Elanikkonna, sõjaväe ja/või elutähtsa taristu kaitsmine võimalike õhu- ja raketirünnakute eest on uues julgeolekuolukorras võtmetähtsusega.