Euroopa Komisjoni vaade energiahindade tõusule
Alljärgnevad on Euroopa Komisjoni (EK) seisukohad, mis on kajastatud komisjoni teatises „Toimetulek energiahindade tõusuga: meetme -ja toetuspakett“ Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, Euroopa Nõukogule, Euroopa Majandus – ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.
Euroopa Komisjoni vaade energiahindade tõusule
Komisjon ütleb, et praegune hinnatõus tuleneb peamiselt ülemaailmse energianõudluse üldisest suurenemisest ja eelkõige gaasinõudluse suurenemisest, mis on seotud majanduse taastumisega.
Veel 2019. aastal oli olukord teine - tänu odavamatele kütustele, tagasihoidlikule nõudlusele ja kiiresti laienevale taastuvenergia tootmisele langesid energia hulgihinnad järsult ja negatiivsed elektrihinnad muutusid 2020. aastal laialt levinuks. See langustrend on aga 2021. aastal kiiresti vastupidises suunas liikunud. Elektri hulgihinnad on aasta arvestuses tõusnud 200% ning see on omakorda tõstnud jaehindu.
Praegune elektrihinna tõus on peamiselt tingitud gaasi ülemaailmsest nõudlusest, mis kasvab majanduse taastudes. Suureneva nõudlusega ei ole kaasas käinud suurenevat pakkumist ning selle mõju ei avaldu üksnes ELis, vaid ka mujal maailmas. Lisaks on Venemaalt saabunud oodatust väiksemad gaasikogused, mis pingestab turul valitsevat olukorda. Gazprom on küll täitnud oma pikaajalised lepingud Euroopa partneritega, kuid ta on pakkunud vähe või üldse mitte lisavõimsust, et vähendada survet ELi gaasiturule. Gaasitarneid on piiranud ka pandeemia ajal edasi lükkunud taristu hooldus.
Kuna maagaasihinnad on enamikus ELi riikides elektrihinda määravaks oluliseks teguriks, on selline areng praeguse elektrihindade tõusu peamine põhjus. Elektrihinnad tõusid ka aastaajale omaste ilmastikutingimuste tõttu (suvel oli veetase madal ja tuult vähe). Selle tulemusel on taastuvenergia tootmine Euroopas vähenenud. CO2 hind on Euroopas 2021. aastal (jaanuarist kuni septembrini) samuti järsult tõusnud, ehkki palju vähem kui gaasihind. Gaasihinna tõusu mõju elektrihinnale on üheksa korda suurem kui CO2 hinna tõusu mõju. CO2 hind tõusis sel aastal umbes 30 euro võrra CO2 tonni kohta ning praegu on see umbes 60 eurot CO2 tonni kohta. Hind tõusis suurema nõudluse tõttu lubatud heitkoguse ühikute järele, mis tulenes suuremast majandustegevusest pärast COVID-19 kriisi ja 2030. aasta kliimaeesmärkidega seotud ootustest. Kuid mitte ainult, kõrged gaasihinnad kergitavad ka CO2 hinda, kuna nende tõttu hakatakse elektrienergia tootmiseks kasutama rohkem kivisütt, mis omakorda tekitab suurema nõudluse heitkoguse ühikute järele.
Maagaasil on ELi energiaallikate jaotuses endiselt oluline roll. Käesoleval ajal moodustab see umbes neljandiku ELi üldisest elektritarbimisest. Praegu kasutatakse umbes 26% sellest gaasist elektrienergia tootmise sektoris (sh elektri ja soojuse koostootmisjaamad) ja ligikaudu 23% tööstuses. Suurem osa ülejäänust kasutavad kodumajapidamised ja teenindussektor ning seda peamiselt kütteks ja jahutuseks. Kuigi me oleme viimastel aastatel näinud üleminekut gaasile ja taastuvatele energiaallikatele ning tuumaenergia osakaal elektrienergia allikate jaotuses on püsivalt olnud umbes 25 %, on gaasihindade tõus vähemalt ajutiselt muutnud seda arengut mõnes liikmesriigis kivisöe kasutamise suunas, kuigi see on suurendanud CO2-mahukust MWh kohta.
Euroopa sõltub suuresti energiaimpordist
2019. aastal oli ELi energiaimpordist sõltumise määr 61% (2000. aastal 56 %). Suur sõltuvus impordist (nafta 97%, kivisüsi 44% ja gaas 90%) seab Euroopa Liidu majanduse ja peamised sektorid silmitsi ülemaailmsetel turgudel kaubeldavate fossiilkütuste hinna suurte kõikumistega. Gaasihinnad tõusevad kogu maailmas, kuid märkimisväärselt rohkem netoimportijate piirkondlikel turgudel, nagu Aasias ja Euroopas. Siiani on 2021. aastal hinnad ELis kolmekordistunud ja Aasias enam kui kahekordistunud, USAs aga ainult kahekordistunud.
Praegused kõrged gaasi- ja elektrihinnad mõjutavad enamikku liikmesriike, kuigi erineval määral ja erineval ajal. Hulgi- ja jaehindade vaheline seos on igas liikmesriigis erinev ning sõltub jaehindade ja energiaallikate jaotuse reguleerimisest ja struktuurist. Hulgimüügielement moodustab tavaliselt ainult kolmandiku lõplikust hinnast ning ülejäänu on ülekande- ja jaotuskulud ning maksud. Kui muud näitajad püsivad muutumatuna, siis seal, kus gaasil on energiaallikate jaotuses olulisem roll, on jaehinnad kõige rohkem mõjutatud. Aga seal, kus jaehinnad on lepingutes tihedamalt seotud hulgihinnaga, oli mõju tunda varem.
Mis saab edasi?
Turu ootused energiakaupade suhtes näitavad, et praegune hinnatõus on tõenäoliselt ajutine. Gaasi hulgihinnad jäävad tõenäoliselt talvekuudel kõrgeks ja langevad alates 2022. aasta aprillist. Hinnad jäävad eelduste kohaselt siiski viimaste aastate keskmisest kõrgemaks. Keskpikas perspektiivis võivad hinnakõikumised jätkuda ja ajutisi järske muutusi ei saa tulevikus välistada, sest ülemaailmne pakkumine ja nõudlus ei pruugi alati sujuvalt kohanduda geopoliitiliste, tehnoloogiliste ja majanduslike tegurite tõttu.
Ülemaailmne elektrinõudlus kasvas tulenevalt maailmamajanduse taastumisest 2021. aastal ligikaudu 5% ja 2022. aastal on oodatavat tõusu ligikaudu 4%. Euroopas peaks elektrinõudlus suurenema 2022. aastal peaaegu 2%.