Euroopa majanduse juhtimise reformist

Euroopa Liit on nö aegade algusest püüdnud suunata ja juhtida liikmesriikide majandust. Seda ühelt poolt läbi makromajanduslike reeglite ja nõuete, aga teiselt poolt Euroopa poolaasta kaudu. Nüüdseks on EL-s jõutud arvamusele, et senist süsteemi on vaja reformida. Seniseid eeskirju peetakse liiga keerulisteks ja jäikadeks, mis muutvat liikmesriikide võlakoormate teenindamise liiga raskeks, mis ei võimaldagi liikmesriikidel ette võtta vajalikke reforme ega suunata investeeringuid mh ka EK poliitikate elluviimiseks. Euroopa Komisjon on öelnud, et reformide eesmärgiks on luua lihtsam ja läbipaistvam raamistik koos paremate täitmisnormidega, et tagada võla jätkusuutlikkus ja edendada kestlikku majanduskasvu mõistlike reformide ning investeeringute kaudu.

Kevadel, täpsemalt 26. aprillil, esitaski Euroopa Komisjon (EK) seadusandlikud ettepanekud kahe määruse ja ühe direktiivi kohta, et reformida ELi majanduse juhtimise eeskirju. Ettepanekute eesmärk on  muuta majanduse juhtimise raamistik lihtsamaks ja läbipaistvamaks, parandada riikide isevastutust ja tugevdada nõuete täitmist.

Kavandatud majanduse juhtimise eeskirjad lisatakse Euroopa poolaastasse. Eelarve-, majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimiseks EL tasandil peaks iga liikmesriik esitama riikliku keskpika perioodi eelarve- ja struktuurikava, milles esitatakse eelarve-, investeerimis- ja reformikava vähemalt järgmiseks neljaks aastaks, alates selle kinnitamisest nõukogus pärast Euroopa Komisjoni soovitust, ning teatavatel tingimustel kuni kolmeks täiendavaks aastaks, kui liikmesriik taotleb programmi pikendamist.

Liikmesriigi eelarvepoliitika võetakse eelarve- ja struktuurikavas kokku riiklikult rahastatavate esmaste netokulude arenguga programmi kestuse jooksul. Liikmesriigid peaksid oma eelarve- ja struktuurikavades märkima, kuidas nende riiklikult rahastatavad esmased netokulud kava kestuse jooksul areneks, ning sellest arengust sõltuks nende eelarvepoliitika kohandamiskava, et täita riigi rahanduse usaldusväärsuse säilitamise nõuet.

Liikmesriigid, kelle valitsemissektori võla suhe SKPsse on alla 60 % ja eelarvepuudujääk alla 3 % SKPst, peaksid koostama oma avaliku sektori netokulude kava nii, et see vastaks kahele nõudele:

• esiteks, et eelarve- ja struktuurikava kohandamisperioodi lõpuks on tulemuseks esmane struktuurne eelarvepositsioon, mille täpsustaks EK nende jaoks oma võla jätkusuutlikkuse analüüsi raamistiku alusel;
• teiseks, et nende üldine eelarvepuudujääk jääb alla kontrollväärtuse, milleks on 3 % SKPst, ja EK prognooside kohaselt püsib see kümme aastat pärast eelarve- ja struktuurikava kohandamisperioodi lõppu ilma täiendavate poliitikameetmeteta.

Nende liikmesriikide puhul, kelle valitsemissektori võlg on üle 60 % SKPst või kelle üldine eelarvepuudujääk on üle 3 % SKPst, teeb EK eelnevalt ettepaneku nn tehnilise trajektoori kohta, mis kujutab endast liikmesriigi riiklikult rahastatavaid esmaseid netokulusid eelarve- ja struktuurikava kohandamisperioodil. See tehniline trajektoor peaks vastama teatavatele nõuetele, et valitsemissektori võla suhe väheneks usutavalt (Euroopa Komisjoni hinnangul), puudujääk jääks alla 3 % ja riiklikult rahastatavate esmaste netokulude kasv jääks allapoole prognoositud keskpika perioodi majanduskasvu.

Iga liikmesriik, olenemata oma võlasuhtest ja riigieelarve tasakaalust, esitaks oma eelarve- ja struktuurikavas ka rea reforme ja investeeringuid ning näitaks, kuidas nad käsitleksid nõukogu poolt igale liikmesriigile esitatud riigipõhiseid soovitusi kooskõlas majandusalaste üldsuuniste ja tööhõivesuunistega ning makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ennetusliku või parandusliku osa alusel antud soovitustega. Kavandatud reformid ja investeeringud peaksid käsitlema ka ELi ühiseid prioriteete ning olema kooskõlas riiklike taaste- ja vastupidavuskavade raames kavandatud reformide ja investeeringutega.

Liikmesriik võib taotleda oma eelarve- ja struktuurikavas kohandamisperioodi pikendamist kuni kolme aasta võrra, tehes ettepanekuid reformide ja avaliku sektori investeeringute kohta, mille puhul ta leiab, et lisaks eespool nimetatud eesmärkide saavutamisele edendaksid need ka majanduskasvu, toetaksid riigi rahanduse jätkusuutlikkust ja tooksid kaasa suuremad riiklikult rahastatavad avaliku sektori investeeringud.

Seadusandlikud ettepanekud hõlmavad ka eelarve-eeskirjade nn parandusliku osa reformi. Ettepanekutes käsitletaks enam kui 60 % suurust valitsemissektori võlga ülemäärasena ainult siis, kui avaliku sektori netokulud kalduvad kõrvale liikmesriigis heaks kiidetud eelarve- ja struktuurikavast. See meetod võimaldab ühendada liikmesriigi valitsemissektori eelarve-eeskirjade järgimise Euroopa Komisjoni võla jätkusuutlikkuse analüüsi raamistikuga. Eelarvepuudujääki, mis ületab 3 % SKPst, tuleks igal aastal korrigeerida 0,5 % võrra SKPst, välja arvatud juhul, kui esinevad liikmesriigipõhised või ELi asjaolud, mis õigustavad vabastusklauslite aktiveerimist.

Liikmesriigid peaksid esitama iga aasta aprilli keskpaigaks eduaruande oma eelarve- ja struktuurikava rakendamise, mitte iga-aastaste riiklike stabiilsus-, lähenemis- ja reformikavade rakendamise kohta.
Euroopa Parlament ja nõukogu soovivad neis õigusaktides, st EL majanduse juhtimise raamistikus, kokku leppida käesoleva aasta lõpuks.