Looduse taastamise määrusest
22. juunil võttis Euroopa Komisjon (EK) vastu ettepanekud, mille eesmärk on taastada kahjustatud ökosüsteemid ja loodus kõikjal Euroopas. EK sõnul on seda vaja, et vältida ökosüsteemide kokkuvarisemist ning hoida ära kliimamuutuste ja elurikkuse vähenemise halvimad mõjud. ELi märgalade, jõgede, metsade, rohumaade, mereökosüsteemide, linnalooduse ja liikide taastamine on äärmiselt tähtis ja kulutõhus investeering toiduga kindlustatuse tagamiseks, kliimamuutustele vastu seismiseks, samuti tervise ja heaolu parandamiseks.
Eesmärk on taastada 80% halvas seisundis Euroopa elupaiku ning tuua loodus tagasi kõikidesse ökosüsteemidesse alates metsadest ja põllumajandusmaast kuni mere-, magevee- ja linnaökosüsteemideni. Ettepanek täiendab kehtivaid õigusakte ning selle kohaselt hakatakse igas liikmesriigis kohaldama õiguslikult siduvaid eesmärke looduse taastamiseks eri ökosüsteemides. Siht on kohaldada looduse taastamise meetmeid 2030. aastaks vähemalt 20% ELi maismaa- ja merealadest ning lõpuks laiendada neid kõigile ökosüsteemidele.
Määrus laiendab kehtivaid looduse taastamise meetmeid, nagu looduslikkuse taastamine, puude istutamine, linnade ja taristu haljastamine ja saaste kõrvaldamine, et võimaldada loodusel taastuda. Looduse taastamine ei ole sama mis looduskaitse ega tähenda automaatselt rohkem kaitsealasid. Kuigi looduse taastamine on ka kaitsealadel vajalik nende üha kehvema olukorra tõttu, ei pea mitte kõiki taastatud alasid muutma kaitsealadeks. Enamiku puhul seda ei tehtagi, sest taastamine ei välista majandustegevust. Taastamine tähendab koos loodusega elamist ja tegutsemist, suurendades kõikjal elurikkust, sh piirkondades, kus toimub majandustegevus, näiteks majandatavates metsades, põllumajandusmaal ja linnades.
Määrusega kehtestatakse taastamiseesmärgid ja -kohustused paljude maismaa- ja mereökosüsteemide jaoks. Enim tähelepanu pööratakse ökosüsteemidele, millel on suurim potentsiaal siduda ja talletada süsinikdioksiidi ning ennetada loodusõnnetusi (näiteks üleujutusi) või vähendada nende mõju. Uus määrus põhineb kehtivatel õigusaktidel, kuid hõlmab kõiki ökosüsteeme ega piirdu elupaikade direktiivi ja Natura 2000 kaitsealadega. Eesmärkide täitmiseks eraldab EL praeguse mitmeaastase finantsraamistiku alusel elurikkusega seotud kulutusteks, sh taastamiseks, ca 100 miljardit eurot.
Eesmärgid on järgmised:
- 2030. aastaks peatub tolmeldajate populatsioonide vähenemine ja sealt edasi nende arvukus suureneb;
- 2030. aastaks peatub roheliste linnaalade kadumine, 2050. aastaks nende osakaal suureneb 5% võrra. Iga Euroopa linn ja äärelinn on puudega kaetud vähemalt 10% ulatuses ning hoonetesse ja taristusse integreeritakse rohealad;
- Põllumajanduslike ökosüsteemide elurikkus suureneb ning on näha positiivseid muutusi rohumaa liblikate ja põllumajandusmaa lindude arvukuses ning põllumaa mineraalmuldade orgaanilise süsiniku sisalduse ja põllumajandusmaa mitmekesiste maastikuelementide osas.
- Põllumajandusmaadel ja turba kaevandamise aladel taastatakse kuivendatud turbaalad.
- Metsa ökosüsteemide elurikkus suureneb ja metsade ühenduvus paraneb, suureneb lagupuidu ja ebaühtlaselt vananenud metsade osakaal, metsalindude arvukus ja orgaanilise süsiniku varu.
- Taastatakse mereelupaigad, näiteks mererohualad ja settelised põhjad ning delfiinide ja pringlite, samuti haide ja merelindude elupaigad.
- Kõrvaldatakse jõetõkked, et 2030. aastaks oleks vähemalt 25 000 km jõgesid vabalt voolavad jõed.
Miks seda tehakse?
Kahjuks on Euroopa looduse seisund murettekitavalt halvenemas, kusjuures üle 80% elupaikadest on halvas seisukorras. Kõige rohkem kannatavad märgalad, turbaalad, rohumaad ja luiteelupaigad. Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas on märgalad alates 1970. aastast kahanenud 50%. Viimase kümne aasta jooksul on vähenenud 71% kalade ja 60% kahepaiksete populatsioonidest. Aastatel 1997–2011 oli elurikkuse vähenemise hind hinnanguliselt 3,5–18,5 triljonit eurot aastas. Samas üle poole maailma SKPst sõltub loodusest ja selle pakutavatest teenustest ning üle 75% kogu maailma toidukultuuriliikidest sõltub tolmeldamisest.
Määruse mõjuhinnang näitas, et looduse taastamisest saadav kasu kaalub kulud kaugelt üles. Turbaalade, märgalade, metsade, nõmmealade ja võsa, rohumaade, jõgede, järvede, mere- ja lammielupaikade ning rannikualade märgalade taastamisest saadav majanduslik kasu on hinnanguliselt (EK sõnul) kaheksa korda suurem kui kulud.
Linnade jaoks on ilmselt üks olulisemaid nõudeid, et linnade kasv ei tohi enam toimuda rohealade ja võrastike liituse vähenemise hinnaga. Eesmärk on tagada 2050. aastaks linna rohealade pindala ja puude võrastike liituse pidev suurenemine tihedalt asustatud piirkondades. Seda on võimalik saavutada nn rohestamise järkjärgulise integreerimisega linnaplaneerimisse, halvas seisus tööstusmaa taastamisega, haljaskatuste rajamisega, puude istutamisega tänavate äärde, mikroparkide ja aiamaade loomisega ning miks mitte ka parklate haljastamisega.
Edasised sammud
Ettepanekut arutavad nüüd Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt. Rakendamine toimub järk-järgult: looduse taastamise meetmed peavad olema kehtestatud 2030. aastaks.