Majandusaasta aruanded ei täida pankrotimenetluse ajal eesmärki

Justiitsministeerium pöördus kaubanduskoja poole küsimusega, et kas pankrotimenetluse jooksul peaks pankrotihaldur tegelema lisaks võlgniku raamatupidamisele ka võlgniku majandusaasta aruannete esitamisega. Koda leiab, et majandusaasta aruande esitamine ei ole vajalik, kuid tähtis on, et võlausaldajatel säiliks võimalus saada ülevaade võlgniku varade kohta.

Vastavalt pankrotiseadusele peab pankrotihaldur tegelema võlgniku raamatupidamise korraldamisega ning tegelema nii pankroti väljakuulutamisele eelnenud majandusaasta aruande esitamisega kui ka esitama majandusaasta aruandeid pankrotimenetluse kestel. Praktikas on halduril seda täna keeruline teha, kuna aruande koostamiseks vajalik raamatupidamine võib olla puudulik või puududa täielikult. Samuti on pikemaajaliselt raskustes olnud ettevõtete puhul tavaline, et esitamata on jäänud ka eelnevad majandusaasta aruanded ning seetõttu puudub ka järjepidevus. Sellele tuginedes peab koda mõistlikuks, et loobutakse halduri kohustustest majandusaasta aruanne esitada.

Võlausaldajatele tuleb tagada varade ülevaade
Majandusaasta aruande kohustusest loobumine ei tohi aga tähendada seda, et võlausaldajatele ei anta ülevaadet võlgniku varade kohta. Seetõttu tuleb leida mõni muu alternatiivne aruande või muu asjakohane vorm, mis on majandusaasta aruandega võrreldes lihtsam, vähem mahukas ning mis peegeldab selgelt võlgniku majanduslikku olukorda.

Üks alternatiiv võiks küll olla pankrotiseaduse §-s 165 nimetatud halduri ettekanne, kuid praktikast on näha, et ettekannet täidetakse erinevas mahus ning varieeruva kvaliteediga. Seetõttu on oluline, et majandusaasta aruandele loodav alternatiivne aruanne koostatakse ühtsete reeglite järgi, mis võimaldab võlausaldajatel saada pankrotivõlgniku majanduslikust olukorrast selge ja adekvaatse ülevaate.