Marlen Piskunov: vaba Eesti on meie ühine vastutus

Riigi kaitsmine eeldab panust kõigilt, nii eraisikutelt kui ka ettevõtetelt. Seda teab väga hästi kaitseressursside ameti peadirektor Marlen Piskunov, kes vastutab nii noorte ajateenistusse kutsumise kui ka mobilisatsioonivarudest ülevaate tagamise eest.

Intervjuus räägime, milline roll on riigikaitseliste sundkoormiste valdkonnas riigil ja milline ettevõtjatel. Küsis Kaur Orgusaar.

Mis on riigikaitselised koormised?
Nendega määratakse, millist tsiviilvara või teenuseid võib kaitsevägi kriisiolukorras Eesti kaitsmiseks kasutada. Otsused tehakse rahuajal vabariigi valitsuse kehtestatud riigikaitseliste sundkoormiste koondkava alusel, kuid täitmisele kuuluvad need üksnes kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, sõjaseisukorra või demobilisatsiooni ajal, kui kõik teised vahendid on ammendunud. Ka kriisiolukorras tagatakse vajaminev esmalt ikkagi ettevõtetega sõlmitud lepingutega ja jagatakse ümber riigivara.

Mobilisatsiooniressursside valdkonnas tegelesime seni ennekõike sõidukitega. Üle Eesti on umbes 2700 bussi, maasturit või haagist, mis tagavad vajaduse korral meie kõigi turvalisust. Nüüd liigume edasi riigile sõjalises kriisis vajalike teenuste väljaselgitamisega ja kindlasti pöördume ka paljude nende ettevõtjate poole, kes on kaubandus-tööstuskoja liikmed. Nii tagame riigile ülevaate, kelle käsutuses on millised ressursid ning kui palju ja millistel tingimustel saab neid riigikaitseliste ülesannete täitmiseks rakendada.

Seega on valitsuse määruses selge loetelu vajaminevatest teenustest ning koostöös kaitseväega oleme määratlenud ka konkreetsed tingimused, millele peab vastama teenuse pakkuja ja pakutav teenus. Tänu sellele saame üsna täpselt selekteerida neid ettevõtteid, kes meile huvi pakuvad.

Kuidas luua kontakti ettevõtete ja riigi vahel? Mida teeme praegu hästi ja mida peaks arendama?
Üks parimaid viise kontakti loomiseks on otsesuhtlus. Kui oleme selgeks teinud, millised ettevõtted pakuvad meile vajalikku teenust või vara ning oleme meile oluliste näitajate alusel ettevõtte välja selekteerinud, siis võtame äriühingu omanike või tegevjuhtkonnaga telefoni teel ühendust. Esmakontaktina püüame vältida ametlikke kirju, sest need ühelt poolt ei loo riigi ja ettevõtte vahel mõistmist ning teiselt poolt ei anna kummalegi piisavalt informatsiooni. Kui esmane kontakt on loodud, oleme selgitanud ameti eesmärke ja laiapindse riigikaitse olemust, siis soovime kindlasti ettevõtte esindajaga ka füüsiliselt kohtuda, et näha teenust ja tootmisruume. Kui on selge, et ettevõtte tegevuse ja kaitseväe vajaduse vahel on ühisosa, siis talletame teenuse andmed ja kasutamise tingimused tsiviiltoetuste registris ning teavitame sellest toimingust ametliku kirjaga ka ettevõtjat.

Kuidas saab tsiviilsektor praegu, rahuajal, riigikaitsele kaasa aidata?
Kõige lihtsam on kaitseressursside ametisse helistada või kirjutada. Meie teame kaitseväe vajadusi ja saame neid võrrelda ettevõtte pakutavaga. Seni on vabatahtlikult meiega ühendust võtnud peamiselt need ettevõtjad, kes on juba varem riigikaitse teemadega kokku puutunud. Näiteks on ettevõtte juhtkonnas mõni endine kaitseväelane või aktiivne kaitseliitlane. Sellised koostööalgatused on väga tulemuslikud – üksteist mõistetakse ja ühisosa leitakse kiiresti.

Kui aga sundkoormiste temaatika hetkeks kõrvale jätta, siis üks võimalus on osaleda kaitsevaldkonna riigihangetes – see on väga oluline rahuaja koostöövorm riigi ja erasektori vahel. Kaitsevaldkonna keskne hankija on kaitseinvesteeringute keskus ning nende hangetel tasub silm peal hoida, tellitavate teenuste ja asjade spekter on lai.

Väga suure panuse annavad ettevõtjad, kes säilitavad töötajale reservõppekogunemise ajaks tema senise palga. See on ettevõtjalt selge ja kaalukas sõnum, et riigikaitse ja töötaja on talle väga olulised.

Rahuaeg vs. sõjaaeg: kas võib ka öelda, et kaitsevägi aitab rahuajal tsiviilkriise lahendada ja sõjaajal on omakorda suur abi tsiviilsektorist?
Laiapindse riigikaitse olemus on lihtne: see tähendab, et riigi kaitsmine ei ole ainult kutselise kaitseväe ülesanne. Sõjaajal moodustab kaitseväe põhijõu reservarmee, mis juba iseenesest tähendab paljude meie lähedaste otsest kaasatust sõjategevusse. Sõjaline kaitse on ainult üks kuuest laiapindse riigikaitse tegevussuunast. Ülejäänud viis katavad riigi ja ühiskonna toimepidevuse, rahvusvahelise tegevuse, sisejulgeoleku, strateegilise kommunikatsiooni ja tsiviilsektori toetuse sõjalisele kaitsele. Viimati nimetatu hõlmab ka sundkoormiste valdkonda.

On selge, et kui puhkeb sõda, siis oleme kõik sellest suuremal või vähemal määral puudutatud, olgu siis rindel, tagalas või ka paguluses. Sõda muudab meie kõigi elu ja kõrvale jääda ei ole võimalik. Veel kaks aastat tagasi oleks enamik meist pidanud praegust koroonaviirusest põhjustatud kriisi ulmevaldkonda kuuluvaks, aga see on hea näide kõiki hõlmavast kogemusest – tervisekriis ei puuduta ainult tervishoiutöötajaid, vaid kogu ühiskonda laiemalt. Selleks, et olukord taas normaliseeruks, peavad lisaks arstidele ja õdedele panustama ka kõik teised ühiskonna liikmed. Ühine panus seisneb nii maskikandmise kohustuse aktsepteerimises, mõistmises, et vaktsineerimine on vajalik, kui ka ühises pingutuses stabiliseerida taas majandus selle eri valdkondades. Sõjalises kriisis on ühine panustamine veelgi enam vältimatu.

Kaitsevaldkond ei ole jäänud tsiviilkriiside lahendamisel kõrvalseisjaks. Näiteks koroonakriisis on kaitsevägi toetanud nii meedikute kui ka meditsiiniseadmetega ja kaitseliit vabatahtlike tegevusega. Varasemast ajast saame meenutada kaitseväe panust näiteks Padaoru lumevangistuse või Ülemistele maandunud Poola kaubalennuki intsidendi lahendamisel.

Sõjalise kriisi korral on kaitseväel olukorra lahendamisel juhtroll – just seal on olemas vastav väljaõpe ja pädevus, kuid selleks, et väljaõppinud kaitseväelased saaksid keskenduda oma põhitegevusele, on vaja tsiviilsektori tuge. See võib seisneda nii selles, et antakse oma sõidukid kaitseväe kasutusse, toodetakse vajaminevaid tooteid või pakutakse teenust, aga ka selles, et võimaldatakse kaitseväel kasutada mõnda maa-ala.

Millised valdkonnad lähevad sundkoormise alla?
Vabariigi valitsus on määratlenud 51 valdkonda. Sisuliselt on tegemist läbilõikega kogu ühiskonna toimepidevusest. Sõjalise kriisi ajal on kaitseväel ja meie liitlastel vaja ehitada, vedada kaupa nii maismaal kui ka merel, parandada sõidukeid või sidetehnikat, käia pesemas ja panna selga puhtad riided, saada hommikul ja õhtul süüa. Samuti peame planeerima tegevusi langenutega, saatma võitlejad väärikalt viimasele teekonnale. Laias laastus saab teenusevaldkonnad jagada kolmeks: elutähtsad teenused, nagu joogivee ja kanalisatsiooni käitlus ning sideteenused, samuti muud teenused, nagu pesupesemine, kaevetööd, ladustamine, logistika ja sõidukite remont. Lõpetuseks tootmine, näiteks varustuse õmblemine ja laskemoona valmistamine.

Kui palju on Eestis hinnanguliselt ettevõtteid, kes lähevad sundkoormise alla?
Teenuste puhul on meie peamine eesmärk välja selgitada, milline on vajaminevate teenuste turg Eestis ning millised teenusepakkujad võiksid olla meie partnerid sõjalise kriisi korral. Me ei sea praegu eesmärgiks sundkoormise ehk riigikaitse ülesande määramist, vaid alustame dialoogi ettevõtjaga.

Ettevõtete hulka, kelle teenuseid võib ühel hetkel vaja minna, on praegu veel keeruline öelda, kuid arvestades meid huvitavaid valdkondi, siis saab neid ettevõtteid olema kindlasti üle saja. Ka juba sundkoormatud sõidukid kuuluvad üldjuhul ettevõtetele, kuid mõnel juhul võib ühest ettevõttest olla koormatud ka mitu sõidukit.

Mis hetkel muutub ettevõte sundkoormamise n-ö sihtmärgiks? Kas peab olema tooteid mingis kindlas suuruses, pakkuma kindlat teenust, omama kindlate omadustega tootmist/masinaid?
Jah, kõik nimetatu võib olla sundkoormamise aluseks. Dialoogi käigus peame saavutama kindlustunde, et ettevõtte omanikud saavad riigi vajadustest aru ning tahavad ja suudavad oma teenust ümber kujundada just sõjaajal tekkivateks vajadusteks. Kui ettevõte õmbles siiani padjapüüre ja voodilinu ning tema seadmed võimaldavad hakata õmblema magamiskotte ja välitelke, siis on koostöövõimalus kindlasti olemas.

Kuidas riik strateegiliselt tähtsad ettevõtted ja vahendid üles leiab?
Kasutame eelkõige riiklikke andmebaase. Jälgime ka meediat ja osaleme valdkonnapõhistel messidel, et olla kursis ärimaastikul toimuvaga. Vahetame infot ka riigihangete eest vastutava riigi kaitseinvesteeringute keskuse inimestega.

Milline on sundkoormamise protsess, kas ja kuidas võetakse rahuajal ühendust? Milline on sõjaaja protsess?
Rahuajal võtame ettevõttega ühendust ja selgitame välja teenuse vastavuse meie vajadustele ning talletame andmed meie andmebaasis. Valitsuse haldusakti riigikaitselise ülesande määramiseks rahuajal ei tehta. Sõjaajal teeme oma toiminguid kindlasti kiiremas tempos ja suuremate jõududega ning ettevõtja ja meie suhtlus päädib riigikaitse ülesande määramisega vabariigi valitsuse poolt. Ametlikult vormistatud riigikaitse ülesandes on siis juba täpsemalt kirjutatud, millist teenust ja millal me ootame.

Kui näiteks määrame riigikaitse ülesande ettevõttele, kel on betooni tootmise võimekus ning oleme selgitanud välja tootmisvõimsuse ja logistilise olukorra, siis saame püstitada konkreetsed eesmärgid. Kindlasti peame arvestama nii tootmisvõimsuse kui ka töötajate olemasoluga. Kõik peab toimuma koostöös ja arvestama selle hetke majanduslikku olukorda. Kas betooni jaoks vajaliku tsemendi toodame Eestis kohapeal või peab selle sisse ostma – see tuleb eelneva suhtluse käigus välja selgitada ja kokku leppida.

Mis vahe on sundvõõrandamisel, sundkasutusel, sundvaldusel ja veokohustusel?
Sundvõõrandamine on äratarvitatava vara äravõtmine. Näiteks võin tuua killustiku, toiduained, ravimid, kütuse.

Sundkasutus on ajutine kasutamine. Kõige lihtsam näide on sõiduki kasutamine sõjaajal. Siia kuulub ka ettevõtte sundkasutus ehk riigikaitseülesande andmine.

Sundvaldus on olukord, kus vabariigi valitsus või kaitseväe juhataja võtavad ettevõtte ajutiselt oma kontrolli alla. Näiteks selline olukord, kui ettevõtte omanik on emigreerunud ning ettevõtte tegutsemisvaldkond on oluline riigikaitse seisukohast. Siis riik sekkub administratiivsete meetoditega, et ettevõtte teenus oleks jätkusuutlik.

Veokohustuse puhul tuleb koormatud sõidukile tagada juht. Veoks tohib juhti kohustada siiski ainult 24 tunniks. Seda aega võib pikendada ühekordselt 24 tunni võrra.

Millised õigused ja kohustused on sundkoormatul?
Rahuajal ei too sundkoormis kaasa ühtegi täiendavat kohustust. Kohustused tekivad sõjalise kriisi korral, kui sundkoormise täitmisele pööramisel peab ettevõtja alustama otsuses ette nähtud tegevustega. Sõidukite puhul peab tagama nende korrasoleku ja tooma sõidukid täis kütusepaagiga määratud aadressile. Samuti ei tohi sõidukit pärast täitmisele pööramist võõrandada. Tootmise puhul on olukord sarnane: tuleb alustada kokkulepitud tegevustega vastavalt Kaitseväe tellitule.

Alati on õigus vaidlustada meie otsuseid vastavalt haldusmenetluse regulatsioonidele. Praeguseks oleme alustanud üle 3000 sundkoormise menetluse ja kohtusse on neist jõudnud ainult üks. Arvan, et see näitab ühelt poolt töö kvaliteeti, kuid teisalt ka ühiskonna suhtumist meie tegevusse.

Kuidas koormatakse vara, kuidas töötajaid?
Vara koormamise puhul tehakse sundkoormamise otsus, mis oma olemuselt on haldusakt. Töötajate puhul määratakse asutuse või ettevõtte riigikaitselised ameti- ja töökohad ning need märgitakse töötamise registrisse. Riigikaitselisel ametikohal töötavat inimest ei mobiliseerita, vaid ta jätkab kriisi ajal oma tööülesannete täitmist. Riigikaitselised ameti- ja töökohad võivad olla nii riigiasutustes kui ka eraettevõtetes.

Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirja Teataja 4/2021 numbris rubriigis "Kasulikku".