Mati Vetevool ühendas pereäris kolm põlvkonda

Head teed, Mati!

Aitäh Sulle suurte teenete eest ettevõtluse ja toidutööstuse pikaaegsel arendamisel.
Järgnevalt avaldame Mati Vetevooluga 2019. aasta mais tehtud Teataja intervjuu.

M.V.Wool on perefirma, mida juhib karismaatiline Mati Vetevool, kelle kireks on kalastamine. Sellest on välja kasvanud Eesti suurim kalatööstus. Matiga vesteldes saab kohe selgeks, et äri aetakse kindlakäeliselt ning tähtsad on ausus, hea läbisaamine ja perekond. Puudu ei jää ka heast huumorist ja kalamehejuttudest.

1988. aastal loodud Eesti esimene kalandusühistu on kasvanud tipptasemel tööstuseks, mis on oma panuse andnud nii Eesti ettevõtlusse kui ka toiduainetööstusse. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatus autasustas 2019. aasta 4. mail Mati Vetevoolu kaubandus-tööstuskoja I klassi aumärgiga. Vähestele on aga teada, et Mati Vetevool käib ise kalal ning toob oma püütud kalad ka Mati Kalapoodi müügile.

Kuidas läks nii, et teie ettevõtte on esimene kalandusühistu Eestis?
Mulle on alati kalapüük meeldinud. Alguses käisin spinninguga, aga kui annad kuradile näpu, võtab terve käe. Kõige alguseks võib pidada seda, kui peretuttav soovitas mereäärset krunti Vihterpalus, kus avanes võimalus minna ühele vanemale kalurihärrale abikaluriks Lääne Kaluri kolhoosis.

Kahjuks 1987. aasta septembris lahkus vana kalur meie seast ning kalastusload jäid mulle. Kuna mõrrad olid sees, läksin kolhoosi ja küsisin, et kuidas edasi. Mul lubati püüdmist huvi korral jätkata ning kuni talveni ma seda ka tegin. Talvel tegin nagu kord ja kohus korda mõrrad ning muu vajaliku. Kevadel, kui läksin kolhoosist uurima, millal võib uuesti merele minna, otsustati mõrrad minult hoopis ära võtta, sest need olid kolhoosi vara ja mind ei soovitud merel näha.

Peale seda läksin tagasi Keilasse, Harju KEK-i tööle ning tekkis mõte, et teeks kooperatiivi. Läksin otsejoones ülemuse juurde ning küsisin kümme päeva puhkust, et asjad kooperatiivi alustamiseks korda ajada. Kuna olin Harju KEK-is väga heas kirjas ja juhuse tahtel olid nii ülemus kui ka vanemtöödejuhataja kalamehed, siis juba järgmisel päeval olin täitevkomitees kooperatiivide osakonnas oma ideega kohal.

Alguses võeti ideed väga külmalt, sest tol ajal oli ju kala riigiressurss ning mereäärsed alad piirialad. Järgnevatel päevadel käisin läbi kõik vajalikud asutused, kus minu õnneks olid ees mõistvad inimesed ning valitses suhtumine, et Eesti mees peabki kala püüdma. Suurim raskus oli see, et kõik kalastatavad veed olid Eestis kolhooside vahel ära jagatud. Lahendasime probleemi niimoodi, et küsisime luba kahe kolhoosi vete piiril kalastamiseks. Esmalt ei olnud Lääne Kaluri kolhoos sellega nõus, kuid heade sõprade kaudu õnnestus õiged inimesed ära rääkida. Kui paberid koos, sain puhkuse lõpuks aja ka kooperatiivi idee kaitsmisele täitevkomitee juures. Kaitsmise tegi eriliseks see, et enne mind ei saanud keegi luba kooperatiivi teha, mina olin selle päeva esimene. Õhtul sain teada, et kokku sai loa kaks inimest, kellest üks olin mina. See oli 22. aprillil 1988. Juba samal õhtul olin merel ning edasine on ajalugu.

Alustasite kala püüdmisega, kuid tänapäeval töötlete kala. Millest oli muutus tingitud?
1994. aastaks oli meri tühjaks püütud, kuna korralikku kalakaitset polnud ja kõik, kes soovisid kala püüda, said ka vastava loa. See tegi asja keeruliseks ning vähendas kõikide võimalusi. Siis tekkis mul pojaga mõte asuda kala töötlema. Samuti muutsime 1994. aastal ettevõtte nime Vihterpalu Kalastusühistust M.V.Wool AS-iks ja kolisime taluköögist spetsiaalsesse kalatootmishoonesse, mille ehitasime senise taluhoone kõrvale.

Tagantjärele vaadates oli see väga õige otsus. Praegu oleme Eestis üks suurimaid kalatöötlejad ning meie kaubamärk on tuntud ja armastatud.

M.V.Wool on perefirma ja mainite seda alati suure uhkusega. Kuidas sütitada järgnevaid põlvkondi jätkama tööd perekonna ettevõttes?
Huvi tekitamisega tuleb alustada varakult, kuid niikaua, kui teed ise tööd huvi ja innuga, siis nakkab see kindlasti ka järeltulevatele põlvkondadele. Samuti on tähtis noori tegevustesse kaasata, nii tekib neil harjumus kaasa lüüa ja tunne, et nad on panustanud. Praegu võin julgelt öelda, et kuigi avalikkus näeb mind kui ettevõtte juhti, teeb suure osa tööst ära minu poeg ja ülejäänud perekond, seega tegelikult tuleks au jagada nende kõigi vahel.

Ettevõtte ja tööülesannete üleandmine tuleb korraldada nii, et seda ei oleks tunda. See tähendab, et tööd tehakse koos ja ühel hetkel saab vajaduse korral probleemideta eemalduda.

Teie tooted on olnud kahel korral ka Eesti parimad toiduained. Kuidas luua tooteid, mis eestlastele maitsevad?
Oleme osalenud kahel aastal Eesti parima toiduaine konkursil ja mõlemal korral oleme saanud kõige kirkama auhinna. 2013. aastal oli võitja marineeritud angersäga ja 2018. aastal külmsuitsu klaarsäga viilud õlis. Mõlemad tooted maitsevad mulle väga. Kõikide toodete taga on hulganisti tootearendust ja töötunde, kuid ei saa toota midagi, mis meile endale ei maitse.

Kas ja kuidas on muutunud eestlaste kalasöömisharjumused?
Eestlane sööb kala päris hästi, kuid aja jooksul on tarbimisharjumused tuntavalt muutunud. Näiteks ei osteta enam räime. Kui vanasti võis räime müüa terve tonni päevas, siis nüüd on maht 50–100 kg. Sarnane olukord on näiteks ka latikaga.

Kuna inimestel on raha rohkem, siis eelistatakse kallimaid kalu ja odavamad jäetakse toidulaualt kõrvale. See tuleneb kindlasti ka meie ajaloost, sest vanasti ei olnud punast kala nii palju saada.

Kuidas on kohalik omavalitsus suhtunud ettevõtte arengusse?
Meil on kohaliku omavalitsusega väga head suhted. Oleme alati kokkulepetest kinni pidanud ja oma lubadused täitnud. Omavalitsustega on tähtis suhelda ning vajaduse korral selgitada ja tutvustada oma tegevusi, sest nii saab maandada hirme, mis tihti on lihtsad tekkima.

Tööjõuturul on rasked ajad, kuidas teil töötajate leidmisega on?
Tööjõuga on vist kõigil keeruline, kuid liigselt viriseda siiski ei saa. Oleme saavutanud suhteliselt madala tööjõuvoolavuse ja see aitab meid ka praegu edasi. Kuna mul on perefirma, siis paneme palju rõhku inimestest hoolimisele ning nende tunnustamisele, see aitab inimesi hoida ning tihti ka motiveerib meile tööle tulema.

Hoolimata suurtest investeeringutest masinatesse on meil tootmises inimestel väga tähtis roll ning seetõttu on tähtis inimesi hoida ning väärtustada.

Kuigi avalikkus näeb mind kui ettevõtte juhti, teeb suure osa tööst ära minu poeg ning ülejäänud perekond.

Avasite 2010. aastal Harkus uue tehase. Kas ja kuidas praegu investeerite?
Investeerime väga palju. Osaliselt on meile appi tulnud ka Euroopa Liit, näiteks see võimaldas meil luua tehase katusele päikesepargi, mis võimaldab kokku hoida kuni 15% energiakulust.

Investeerime ka uutesse masinatesse. Näiteks ostsime selle aasta alguses uued fileerimismasinad, mis tagavad parima kvaliteedi ning on turul parimad. Eraldi investeerime ka rohelisemasse tulevikku ja vahetame jaanipäevaks välja kõik freooniga toimivad jahutusseadmed CO₂ peal toimivate vastu.

Kuidas on Eestis konkurentsiga?
Konkurents on väga tihe. Isegi kalamees, kes poe kõrval oma suitsukala müüb, on meie konkurent. Tihti ei ole meil võimalik võistelda väikeste tootjatega, sest meile kehtivad regulatsioonid on äärmiselt ranged ja sellega seotud kulud määravad hinna. Konkurents muidugi ei ole halb, see sunnib kõiki rohkem pingutama.

Mis on teie konkurentsieelis välismaiste tootjate ees?
Meie kala on kala maitsega, nii nagu ta olema peab. Välismaa tootjate kala on aga enamasti e-ainete maitsega. Me lisame oma toodetele ainult ühte e-ainet ning selleks on sool, välismaal toodetud kalas on aga ka palju teisi lisaaineid, mis moonutavad maitset.

Tihti tulevad meile külla välismaa tellijad, kellel on kaasas oma tootenäidis, et millise maitsega kala nad soovivad. Kui nad maitsevad meie kala, siis jätavad oma tootenäidise puutumata. Meie eelis on puhas ja hea maitse. M.V.Wooli forell tuleb Soomest ja Norrast ning vähesel määral ka Eestist. Lõhe on peamiselt pärit Norrast.

Kui suure osa oma toodangust M.V.Wool ekspordib?
Fookuses on koduturg, kuid eelnevatel aastatel on ekspordi osakaal olnud ligi 45% kogumahust. Sellel aastal tõenäoliselt me sellist mahtu seoses Taani süüdistustega meie suunal enam ei saavuta.

Praeguseni on jäänud selgusetuks, kas hiljuti Taanis aset leidnud inimeste haigestumised on seotud M.V.Wooliga või mitte. Kuidas seda kommenteerite?
Seda on raske kommenteerida. Selge on see, et meie andsime edasimüüjale üle korraliku, kvaliteetse ja kõigile Euroopa normidele vastava kauba. Mis sellest edasi sai ja miks rikuti külmaahelat, ei ole enam minu öelda. Tänaseks ei ole Taanilt veel saabunud ametlikku infot, mis võimaldaks lõplikke järeldusi teha. Loodan, et Eesti veterinaar- ja toiduamet (VTA) on võrdväärne partner Taani ametkondadele ning seisab Eesti ettevõtja eest, kui selleks peaks vajadus tekkima. VTA veendus kontrollkäigul meie juurde, et kogu ülekantav toit on ohutu.

Kas ka varem on sarnaseid juhtumeid esinenud?
Toiduainetööstuses on usaldus väga tähtis ja kui me kord selle kaotame, siis selle tagasivõitmine on väga keeruline. Seetõttu anname alati parima, et selliseid asju ei juhtuks ja õnneks seni ei ole ka selliseid juhtumeid olnud.

Millised on ettevõtte tulevikuplaanid?
Investeeringute toel saavutame kindlasti suurema tootlikkuse ja suudame välismaiste pakkujatega paremini konkurentsis püsida. Meie kindel eesmärk on pakkuda eestlastele parimat võimalikku toitu ka edaspidi.

Kas teadsid?

• Nimi M.V.Wool peidab järgmist tähendust: M nagu Mati, V nagu Mati isa Valdur, Wool nagu Vetevool.
• Pereäris on 142 töötajat.
• 2017. aasta käive oli 23 miljonit eurot. Tootmine toimub kahes tehases: Vihterpalus ning Harkus. Harku tehas võimaldab toota ka koššer-kala.
• Mati Vetevool sai 2017. aastal Ernst & Youngi korraldataval aasta ettevõtja konkursil ettevõtja elutööpreemia. 2019. aasta mais pälvis ta Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärgi.

Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirja Teataja mai/2019 numbris rubriigis "Ettevõtja".
Autor: Kaur Orgusaar, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kommunikatsioonijuht