Mida ettevõtjana lepingu sõlmimisel silmas pidada

Lepingud on alati olnud üks tõhus vahend, et ühiskonnas majandussuhteid reguleerida. Mida tihedamaks ja keerulisemaks ettevõtjate vahel need suhted lähevad, seda keerulisemaks muutuvad ka lepingud. Äritegevuse käigus koostavad lepinguid enamasti asjaosalised ise, mitte väljaõppinud juristid. Ja nii see peakski olema. Seetõttu on üha olulisem mõista, kas ja kellega lepingut sõlmida ning milliseid kohustusi endale lepinguga võtta.

Lepingu olemus

Lepingu mõiste tuleb võlaõigusseadusest. Leping on tehing  lepingupoolte vahel ning selle eesmärgiks on toimuvat õiguslikult reguleerida.

Lepingu täitmine on pooltele kohustuslik – see põhimõte on lepingulises suhtes üks olulisemaid.  Lepingusse kirja pandud kohustusi peab täitma senikaua, kuni kindlaks määratud eesmärk saavutatakse või leping lõpetatakse. Lepingut saab lõpetada poolte kokkuleppel, lepingust taganemise või lepingu ülesse ütlemise kaudu.

Leping on sõlmitud, kui jõutakse olulistes tingimustes kokkuleppele. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks oferti ehk pakkumust ning selle aktsepti ehk nõustumust.

Võlaõigusseadus reguleerib enamikke tüüplepinguid. Ometi ei ole see, mis seaduses kirjas, kõigile üheselt mõistetav. Eelkõige tekitab raskusi lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi saavad pooled ise valida, kas ja kellega nad lepingu sõlmivad ja milliseid kohustusi nad lepinguga endale võtavad. Lepinguvabadus kehtib seni, kuni pooltel on võrdne kauplemisruum.

Arvatakse, et ettevõtjatel on suuremad teadmised ja tugevam positsioon turul ning sellepärast ei ole ettevõtjate vahel sõlmitud lepinguid seadusega detailselt reguleeritud. Lähtuda tuleb enamasti põhimõtetest nagu hea usk, mõistlikkus, tavad ja väljakujunenud praktika.

Loe artiklit täies mahus majandusajakirja Raamatupidamisuudised juuni numbrist
 www.rup.ee/ajakirja-lood/mida-ettev-tjana-lepingu-s-lmimisel-silmas-pidada