Mida on juhtidel õppida spordipsühholoogiast?

Aasta alguses toimunud kaubanduskoja ürituste sarjas Juhtide Klubi vesteldi spordipsühholoogiast. Mida on sellest valdkonnast juhtidel õppida ning millistel teemadel ise eeskujuks olla?

Eestis on sport saavutanud erilise staatuse – tippsportlased on kangelased, kirkad medalid suurendavad rahvuslikku uhkust ning rahvusringhääling kajastab päev-päevalt, kuidas vigastatud sportlase õlg või põlv paraneb. See on üsna ainulaadne valdkond, mis on nii suure tähelepanu keskpunktis, ning kindlasti on sellest valdkonnast midagi õppida, kui vaadata spordipsühholoogia perspektiivist.

Kõige lihtsama määratluse kohaselt uurib spordipsühholoogia, kuidas mõjutavad psühholoogilised tegurid sooritust. Nii on see valdkond esitanud küsimusi, mis on võimaldanud avastada just spordile iseloomulikke teemasid, kuid usutavasti võivad kõik juhid ja eestvedajad sellest õppida. Allpool on vaatluse all kolm teemat: motivatsioon, treeneri tüübid ja tagasiside andmine.

Mida õppida motivatsiooni kohta?
Spordipsühholoogias on levinud enesemääratlemise teooria, mille kohaselt mõjutab inimese motivatsiooni kolme teguri kooskõla (vt selgitavat joonist): kompetents, sotsiaalsed suhted ning valikuvõimalus. Selleks, et inimesed tunneks soovi mingi ülesandega tegelda, ei tohi ülesanne olla liialt keerukas ega tekitada ebakindlust. Kui näiteks spordivõõrale anda esimeseks spordiga tutvumise võimaluseks joosta täispikk maraton, ei toeta see motivatsiooni ning jätab inimese endiselt diivanile lösutama.

Teine oluline mõjutaja on seltskond ja toetavad suhted. Ilmselt mõistab igaüks, kui oluline roll on headel suhetel – seesama lösutaja läheb rõõmsama meelega jalutama kellegagi koos, isegi tööle läheme parema meelega, kui ees ootab rõõmsatujuline kolleeg.

Kolmas oluline asjaolu on valikuvabadus. Selleks, et inimene oleks motiveeritud, peab tal tekkima tunne, et ta on ise otsustanud ühe või teise tee kasuks. Treenerid võivad julgustada sportlasi kaasa võtma oma lemmikmuusikat, mida taustaks mängida, hooajaeesmärkide seadmisel võib iga meeskonnaliige avaldada oma arvamust. Kindlasti on juhtimiseski arvukaid võimalusi inimestele valikute andmiseks ning juhina tuleb olla hoolikas, et mitte oma egoga inimeste valikuid ja initsiatiivi kitsendada. Üks tunnustatud filmirežissöör jagab oma kogemust näitlejate värbamisel: „Sa pead nägema ränka vaeva, et saada oma filmi just parimad näitlejad. Kui sa aga oled nendega juba filmivõtetel, siis sa ei tohi neid segada, las nad lihtsalt teevad oma tööd, mida nad suurepäraselt oskavad.“

Selleks, et inimene oleks motiveeritud, peab tal tekkima tunne, et ta on ise otsustanud ühe või teise tee kasuks.

Mida õppida sporditreeneritelt?
Igal juhil on oma eeskujud ja mõjutajad, kes on kujundanud temast ainulaadse juhi. Vahel on need juhid olnud innustavad näited, teinekord on olnud hoiatuseks. Ka spordivaldkonnas on treenereid, kes on avaldanud: „Olin alguses selline treener, nagu ma ise ette kujutasin, et on edukas: olin range, karjusin ja karistasin, sest selline oli olnud minu treener.“ Samalaadset kogemust jagab ka võimlemistreener Valorie Kondos Field ehk Miss Val oma raamatus „Life Is Short, Don’t Wait to Dance ...“. Ta toob välja treenerite välimääraja, kinnitades, et samad tüübid esinevad ka ärimaailmas.

Ta jaotab juhid

• allaandjaks, kes on rõõmutud pessimistid ning kelle edu on juhuslik ning kes sageli süüdistavad oma ebaedus väliseid asju, nagu väikest eelarvet või halbu treeningtingimusi;
• nartsissistiks, kes näevad asju vaid iseenda vaatepunktist ning kelle tunneb ära väljenditest, nagu „minu meeskond”, „minu sportlased”, „minu ainulaadne treeningprogramm”;
• strateegiks, kes keskendub mängu statistikale, mitte sportlastele, teades, et tugev treeningplaan peab toetama võistluslikkust;
• altruistiks, kes on omakasupüüdmatud ning arvestavad eelkõige oma juhendatavate vajadustega.

Miss Vali arvates on hea eestvedaja kombinatsioon altruistist, strateegist ja natukesest nartsissistist.

Lisaks annab Miss Val kasuliku juhise igale inimesele vestlusolukorras kasutamiseks: „Üks suurimaid kingitusi, mida saame teisele inimesele anda, on vaigistada oma mõtted ja kuulata tõeliselt, kui keegi teine räägib. Tähtis on vaigistada oma mõtted vajadusest, et sul peab alati olema õigus või et pead sõnastama sobiva vastuse.“

Mida spordist mitte õppida?
Valdkond, mida spordis on vaja arendada, on positiivse tagasiside andmine. Õigupoolest ei tea ma ühtki valdkonda, kus positiivse tagasiside andmist võib eeskujuks seada – kas see on sinu tee, hea juht, kus luua uus eestlasele sobilik rada? Tundub väga loogiline, et soorituses tuleb leida parandamist vajavad asjad ning kui need saab korda, läheb kõik paremaks. Oluline on mõelda ka medali teisele küljele ning keskenduda asjadele, mis on juba hästi, mida on seni saavutatud, mis laadi muutusi on juba ellu viidud. Ka need märkamised on vajalikud, et minna edasi. Järjest enam olen veendunud, et hea juht peab oma kasvamisloos kogema nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet ning oskama mõlemat ka vastu võtta. Seepärast pakun siin praktilise võimaluse iseenda tunnustamiseks ning seeläbi võimalust saada paremaks eestvedajaks (vt „Harjuta positiivset suhtumist!“).

Elina Kivinukk töötab soorituspsühholoogia valdkonnas muusikutega, kuid tema esimene armastus on sportlased. Seetõttu on ta käivitamas Eestis spordikaplanaati, et pakkuda sportlastele terviklikku toetust, pidades tähtsaks nii nende füüsilist, psühholoogilist kui ka vaimset arengut, sest terviklik inimene saavutab paremaid tulemusi. Lisainfo Facebooki lehelt „Spordikaplanaat Eestis“.

Pühenda endale praegu seitse minutit ning lõpeta kirjalikult alltoodud laused.

• Mulle meeldib, kui …
• Olen tänulik, et …
• Mõtted, mis panevad mind hästi tundma:
• Milliseid proovikivisid sel nädalal ületasin:
• Mis on täna läinud hästi ja miks:

 

Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirja Teataja märts-aprill numbri rubriigis "Kogemus".
Autor: Elina Kivinukk, spordi- ja soorituspsühholoogia konsultant, peaasi.ee koolitaja