Toomas Lumani kõne 25. kaubanduskoja Kevadballil 6.04.2024
Austatud daamid ja härrad, head Kaubanduskoja liikmed ja sõbrad!
Mul on hea meel, et olete tänast õhtut üheskoos veeta otsustanud, samuti on mul hea meel, et kaubanduskoja liikmed on jätkuvalt aktiivsed, otsivad uusi võimalusi ettevõtete arendamiseks, otsivad uusi kliente üle maailma, ka investeerivad endiselt – mõned isegi tööstuste laiendustesse. Samuti on mul hea meel, et koja liikmed jätkuvalt meie teenuseid aktiivselt kasutavad ning näevad kojas endiselt ettevõtjate huvide esindajat. Ja selle nimel me loomulikult pingutame. Kuigi kohati tundub ettevõtlusmeelsus ja ettevõtlusvabadus olevat inimeste jaoks juba nii erakordseks nähtuseks muutunud, et varsti tuleb ettevõtja, kui liik, kanda punasesse raamatusse. Puukallistamine paistab olevat eesti inimestele ja poliitikutele oluliselt mõistetavam. Soode ja rabade taastamisega juba tegeleme. Huvitav kas millalgi saabub aeg, kus peame sama hakkama tegema ettevõtjate, kui liigiga?
On mõistetav see, et kõik tahavad hästi elada, kuid neid, kes oleksid valmis selle nimel looma, pingutama, riskima ja vastutama, on jäänud minu hinnangul aina vähemaks. Lihtsam ja mugavam on täita kellegi käsku, hajutada vastutus kollektiivselt ja piirduda hea elu nõudmisega, selleks ise tagasihoidlikult panustades. Mugavuse ja vaimse lodevusega võib saada küll õnnelikuks, kuid mitte jõukaks. Tahaks jagada jäätist, kirssidega ja kõigile, kuid mõtlemata, kust jäätis ja kirsid tulevad. Kes need toodab, kus ja millega? Kes maksab ja kust tuleb raha selle jaoks? Ja kui ise käsi määrida ei soovi, siis kes on see, kellele oleme nõus raha viima ja kes on nõus selle eest käsi mullaseks tegema. Või on neid, kes arvavad, et Stanisław või Bianca annavad need kirsid ja jäätise meile tasuta ning Arturas toob heast südamest ka kohale? Ma ei arva, et see on võimalik.
Kui suur puidukeemia investeering on minemas naaberriiki, siis ei saa seda uudist kindlasti tähelepanuta jätta või selle olulisust pisendada. Ükskõik, kas konkreetne valdkond või isikud selle taga kellelegi meeldivad või mitte, tuleks igal juhul küsida, miks selline otsus on tehtud ja mida saaksime teha, et edaspidi nii ei läheks. Võime unistada heaolust või õnnelikust riigist, kuid kui me ei taha või ei ole nõus mistahes uuendusliku tööstusinvesteeringuga, siis need unistused unistusteks jäävadki. Ja kui see on viimasele ajal avalikku kõnepruuki üha sagedamini tekkinud väljendi „tasaareng“ sisu, siis peame vast laiemalt endalt küsima, millist Eestit me ikka soovime nii enda lastele, kui lastelastele. Tuleviku areng ei saa tähendada tasast kulgemist või suisa seisakut. Tänasele kapitalistlikule majanduskorraldusele ei ole kahjuks veel paremat alternatiivi leitud, mis võimaldaks meil samuti saada vajadusel arstiabi, anda lastele kvaliteetset haridust või eeldada, et avarii korral päästeamet loetud minutitega kohale jõuab.
Head külalised! Sooviksin enne lõpetamist mainida veel mõnda seika haridusega seonduvalt.
Me oleme korduvalt tõstatanud muret, et terav puudus on pädevatest õpetajatest. Väljakutseks on seegi, et õpilaste hulk väheneb, või õigemini, kahes suuremas linnas suureneb, kuid mujal Eestis väheneb. Selle taustal võib küll tunduda positiivne, et ühe õpetaja kohta õpilaste arv järjest langeb, kuid meeles tuleb pidada, et see tähendab ka suuremaid kulusid kooli pidamiseks ning väiksemaid valikuvõimalusi õpilastele. Rääkimata meie suurimast murest, et ühtset ja kõrge kvaliteediga haridust ei ole võimalik niimoodi üle riigi tagada, seda eriti gümnaasiumihariduse osas.
Loomulikult saavad uued haridustehnoloogiad siin appi tulla, kuid sellest üksi ei piisa. Me ei saa olla rahul enne, kui pole selget arusaama, kuidas tagatakse õpetajate ja koolivõrgu areng kestvalt nii, et võiksime ka kümne ja kahekümne aasta pärast olla õnnelikud, et meie noored saavad maailmas hakkama. See eeldab laiapindset poliitilist kokkulepet vajalikest lahendustest, kuid esmalt ausat ja adekvaatset ülevaadet sellestki kuhu kulub raha ja mida selle eest tehakse ning paratamatult sedagi, et emotsionaalselt valusaid otsuseid ei saa jätta tegemata. Aga viimanegi ei tohi tähendada vaid seda, et paneme midagi kinni ja vaadaku siis lapsevanemad ise kuidas edasi.
Jah, ma saan aru, et töö käib, protsessid võtavad aega, analüüse tehakse, mõnikord ka ei tehta, vaid lihtsalt otsustatakse või tegeletakse sootuks kummaliste asjadega, nagu kohustuslike eksamite vähendamisega või sootuks ära kaotamisega, mis minu arusaama järgi küll kuidagi ühtse kvaliteedi tagamisele kaasa ei aita, pigem vastupidi. Samuti arutatakse tõsimeelselt, kas ministeeriumi käsul peaks koolide õppetöö alguse lükkama kõige varasemalt kella üheksaks. Kõrvaltvaatajana, jätab viimane küll ausalt öeldes sügavalt asendustegevuse mulje, sest ka täna on koolil võimalik ise õppetegevuse algust määrata, arvestades sealjuures nii õpetajate, õpilaste kui ka lapsevanemate huviga. Nii palju võiksime koole siiski veel usaldada, et nad oma koolipäeva alguse saaksid ise määrata.
Ilusat õhtu jätku kõigile!
Toomas Luman
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees
Pilt: Erlend Staub