Toomas Lumani kõne 23. kaubanduskoja Kevadballil 4.05.2019
Austatud daamid ja härrad, head Kaubanduskoja liikmed ja sõbrad,
Tere tulemast Kaubanduskoja 23. Kevadballile. Traditsioon, mis sai alguse 1997-ndal aastal kestab tänaseni. Hea, et midagi siiski ka püsivat ja stabiilset on, ajal, kui muutuseid ja üllatusi tuleb sellise hooga, et raske on järge pidada. On rõõmustav, et teid on täna õhtul siia Hiltoni hotelli kogunenud nii arvukalt, üle 500 inimese. Ja seda on rohkem kui viimastel aastatel tavapäraselt.
Ning kui tänane õhtu teie kaasabil korda läheb, siis kohtume ka aasta pärast.
Kui veelkord stabiilsusel ja ajalool peatuda, siis sobib siinkohal meenutada, et Kaubanduskojal täitus tänavu 30-s aasta taasasutamisest. Selle aja jooksul on tuhanded ettevõtjad saanud meie käest abi ja nõuandeid, sadu ja sadu ettevõtjaid on viidud delegatsioonidega Eestist välja ärivisiitidele, läbi on töötatud ja arvamusi on koostatud tuhandetele seaduste ja määruste eelnõudele. Kõik ikka selleks, et meie liikmetel oleks lihtsam, et nende äritegevus areneks ning ettevõtja oleks hea ja auväärne olla. Need tegevused on vajalikud nii täna kui ka tulevikus.
Olude sunnil tuleb täna ehk pingutada ja teha tööd selle nimel, et meie noored oleksid ettevõtlikud, et nad sooviksid saada samuti ettevõtjaks ning kanda tööandja vastutust, rohkemgi kui varasemal ajal. Et noortel oleks soov ja ambitsioon olla edukas ja mitte leppida keskpärasusega. Ettevõtja teab ju paremini kui keegi teine, et elu viib edasi just ettevõtlik sihikindlus ja julge, kuid samas ka kaalutletud riskide võtmine.
Head külalised. Ükski riik ei saa teatavasti kunagi päris valmis, niisamuti ka Eesti riik ja kuigi suurt põhjust muretsemiseks ja mastaapseks reformimiseks ehk polegi, tuleb siiski riigihalduse korrastamisega jätkuvalt tegeleda. Meie areng olgu siiski pigem evolutsiooniline, kui revolutsiooniline. Täna koostatakse riigis taas mitmeid arengukavasid ja strateegiaid, mis peaksid meie elu ja poliitilisi otsuseid mõjutama järgneva 10-15 aasta jooksul. Ma olen küll üsna skeptiline, kui mõistlik on nii pikki plaane teha kiirelt arenevas maailmas, kuid mis saaks olla iseenesest halba selles, kui näiteks erineva maailmavaatega poliitilised jõud suudaksid kokku leppida kolmes kuni viies olulises väljakutses, mis meie riigi ees seisavad. Ning otsiksid neile ka lahendusi, lepiksid kokku põhimõttelistes tegevusplaanides. Täna näeme pigem seda, kuidas täitevvõim ja ametnikud selliste strateegiliste plaanide koostamist initsieerivad ja veavad, kuid puudu on poliitilisest soovist seda tegevust poliitiliselt sisustada. Sellest on tõsiselt kahju.
Üks on aga selge. Me võime kavandada mistahes valdkondlikke või valdkondade üleseid ja kui tahes pikki strateegiaid, kuid kui me ei arvesta seal meie demograafilisest trendist tulenevate muutustega ja sellest lähtuvate suurte väljakutsega, kui me ei lahenda ühte peamist probleemi, milleks on kvaliteetse ja kättesaadava hariduse tagamine alates alusharidusest, kõikidele lastele ning ei anna endale aru, millised on meie reaalsed võimalused, siis ei ole ühelgi lennukal arenguvisioonil mõtet. Enne tuleb tagada, et vundament oleks tugev, siis saab hakata vaatama, mis värvi ja kui paljude akendega võiks olla sinna peale tulev ehitis. Hariduse kvaliteedi teema on ja jääb. Rahvastiku vananemise ja kahanemise pilt ei ole samuti unenägu, mis mööduks. Kulutada saab samuti jätkuvalt nii palju, kui on jõukohane ilma kellegi teise arvele kohustusi jätmata. Riik saab olla just nii paks ja pakkuda avalikke teenuseid täpselt nii palju kui me oleme nõus ise maksude läbi kinni maksma. Tasuta asju ei ole ega tule!
Toomas Luman, kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees