Toomas Lumani kõne Ärihooaja avamisel 31.08.19
Austatud Kaubanduskoja liikmed ja sõbrad!
Tere tulemast järjekordsele Kaubanduskoja Ärihooaja avamisele! Sellises formaadis kohtume täna juba 22. korda ning rõõm on kohtuda sellises väärikas kohas Euroopa suurim mootorispordi muuseum. Algsest Ellamaa elektrijaamast, millel oli sõjajärgsel perioodil oluline roll Eesti elektrienergiaga varustamisel, on tänaseks saanud ettevõtlike inimeste algatusel ja eestvedamisel Eesti Mootorispordi Muuseum MOMU. Selliseid erakapitalil tuginevaid muuseume ei ole palju ning seetõttu väärivad need inimesed ja eeskätt projekti vedaja, Arno Sillat erilist tunnustust.
Tulles nüüd koja tegemiste juurde. Peame ilmselt tunnistama, et meid ümbritsev poliitiline ja majanduslik keskkond on keeruline jning heitlik. Seetõttu tasub ettevõtjail järgneval ärihooajal kindlasti oma plaane ja investeeringuid kriitiliselt hinnata. Loodame parimat, kuid mõnetine ebakindlus ja ebaselgus nii kodumaistes majanduspoliitilistes otsustes, kui ka olukord meie peamistel eksporditurgudel, teeb paratamatult ettevaatlikuks. Sisetarbimisega ilmselt niipea siiski probleeme ei teki, poliitikutel on vähemalt näiliselt veel mida jagada. Olgu selleks siis ühine maksuraha või pensionifondidesse kogutud säästud. Ettevõtjail jääb selle kõige juures vaid loota, et tema ei pea olema see, kes arve lõpuks kinni maksab. Lootused teadupärast enamjaolt ei täitu, nii, et küllap lõpuks ikkagi maksame. Ettevõtmisrõõm on loomulikult tore, kuid ettevõtjagi tahab elada ja pärast maksude ning töötajate palkade maksmist võiks midagi ka üle jääda. Nagu ikka - loodame parimat ja oleme valmis halvimaks.
Kaubanduskoja tegemistes keskendume aga jätkuvalt nii praktilisele ettevõtjate abistamisele kui ka hea ettevõtluskeskkonna eest seismisele. Olulisimad märksõnad on haridus, tööjõud, eksport ja asendustegevuste või sellistest tegevustest sündivate rumaluste ärahoidmine.
Kooliaasta alguse eel on haridusest alati kohane rääkida. Meile teevad muret noorte õpetajate vähesus, õpetajate suhteliselt madal palk ning alus- ja üldhariduse kvaliteet ning selle jätkusuutlikkus. Lasteaiaõpetajatest on Eestis ligi pool vanemad kui 50 aastat, samas kui OECD riikides keskmiselt on nõnda vanade lasteaednike osakaal veerand. Kui OECD riikides on alla 39 aastaseid õpetajaid lasteaedades keskmiselt 49%, siis meil ainult 31%. Ning mida kõrgemale haridustasemele vaatame, seda kurvem pilt sealt vastu vaatab.
Üldhariduskoolides on üle 60 aasta vanuseid õpetajaid ligi 20%, kuid alla 30-aastaseid vaid 9%. Rahvusvahelises võrdluses on üle 50-aastaste õpetajate osatähtsus meil väga suur. Ligi 48% - Euroopa keskmise – 36% vastu. Euroopa Liidus oleme sellega neljandal kohal pärast Itaaliat, Bulgaariat ja Leedut.
Kutseharidusse vaadates läheb pilt veelgi hullemaks. Üle poole kutseõppe taseme õpetajatest on vanemad kui 50 aastat ja sealjuures on iga neljas vanem kui 60 aastat. Noori, alla 30 aastaseid õpetajaid on kutseõppeasutustes vaid 7%.
Mida sügavamale vaatad, seda mustem on pilt. Vaadates aineõpetajate vanuselist jaotust üldhariduskoolides tuleb tõdeda, et kõige kriitilisem on olukord loodusteaduslike ainete õpetajatega. Iga neljas füüsikaõpetaja ning iga viies keemia-, geograafia-, bioloogia- ja matemaatikaõpetaja on vanem kui 60 aastat. Mis saab siis, kui needki õpetajad tööturult väljuvad, kuid noori asendama pole tulemas? Ma ei näe siin muud lahendust, kui tegeleda riiklikult oluliselt süsteemsemalt õpetajahariduse populariseerimisega, vajadusel rakendades täiendavaid stipendiume just aineõpetajate motiveerimiseks ning vaadata üle koolide juhtimise ja rahastamise mudelid. See peab olema prioriteet.
Tööjõu teema on haridusega otseselt seotud. Kuid tööturust rääkides peame paratamatult käsitlema inimeste ümberõpet, töötuks jäämise riskiga inimeste nõustamist aga ka välistööjõudu. Kõik me soovime, et talvel oleks lumi lükatud, post hommikuks postkastis või prügi õigel ajal konteinerist viidud. Kui me ise seda tööd teha ei soovi, ega ole valmis ka teenuse standardis järele andma, siis ei näe ma ühtegi muud varianti, kui lubada seda tegema inimesed teistest riikidest, kes võibolla siia tulles ei räägi Eesti keelt, kuid on valmis tööd tegema. Kõik arenenud riigid on olnud sunnitud seda teed minema ning ka meil ei tasu arvata, et oleksime siin erand. Meil on teadmised ja teiste riikide kogemused, seega saame seda teha targemalt ning nii hoida ka riskid madalamad.
Siinkohal lõpetaksin ma meie ees seisvate probleemide üle arutlemise, sest ilm on ilus, muuseum tahab tutvumist ja päev nautimist ning küllap avaneb meil kõigil võimalus olulistel teemadel mõtteid vahetada nii täna kui ka tulevastel koja üritustel.
Soovin kõikidele Kaubanduskoja liikmetele ja koostööpartneritele edu ning õnnestumisi ja kuulutan Kaubanduskoja järjekordse Ärihooaja avatuks!
Toomas Luman, kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees