Toomas Lumani kõne Ärihooaja avamisel 28.08.2021
Tere tulemast traditsioonilisele kaubanduskoja Ärihooaja avamisele!
Eelmisel aastal Tapal olles sai räägitud, et ebakindlus püsib ning valmis tuleb olla töötuse kasvuks ning võimalikuks pankrottide laineks. Õnneks on seni läinud kardetust paremini. Mustemad stsenaariumid pole realiseerunud ning kuigi sektoriti väga ebaühtlaselt, on olukord majanduses tervikuna võrdlemisi hea. Kuid nagu ikka, ei tähenda tänane pilt seda, et homme oleks ilmtingimata sama või parem. Ebakindlus on jätkuvalt suur nii meil kui maailmas, nii viirust kui globaalseid kaubandustingimusi ja rahvusvahelist olukorda arvestades.
Eestist vaadates tundub meie jaoks hetkel olevat vähemalt kolm suuremat väljakutset:
Esiteks. Kuidas kogu kliima- ja rohepöörde paanikas ise võimalikult rahulikuks jääda ja kasu lõigata ning mitte kaotajaks jääda, sest paratamatult nii Euroopas kui maailmas, nendel ettekäänetel järgnevate aastate jooksul suuri summasid ümber jagatakse. Eestil oleks rumal jätta need võimalused kasutamata. Paratamatult tuleb sellega arvestada tulevikuplaane tehes ning ei saa kindel olla, et poliitilised otsused ettevõtjate jaoks kõige positiivsemad on. Kuid see risk on teatavasti alati. Koja seisukoht on siinkohal, et regulatiivsed muutused peavad olema pikalt ette teada, uued nõuded jõukohased ning nad arvestaksid üldise rahvusvahelise konkurentsiolukorraga meie ettevõtete olukorda halvendamata.
Teiseks väljakutseks on kindlasti maksukeskkond ja selle püsimine ettevõtlust motiveerivana. Pole saladus, et meie ettevõtete tulumaksusüsteem on oma erilisuses ja lihtsuses olnud alati midagi sellist, millest klassikalise ja vanamoodsa süsteemiga harjunud riigid ja poliitikud aru ei taha saada ning seetõttu ongi lihtsam olnud öelda, et tehke korda. Seda, et meie süsteem on tegelikult täiesti korras ja ettevõtted maksavad tulumaksu täiesti võrreldaval tasemel enamike lääneriikidega ei taha paljud kuulda võtta. Leian, et meie kõigi töö, alates poliitikutest, peab olema täna seista selle eest, et vaatamata OECD või mistahes muude organisatsioonide või riikide soovidele, oleks meil võimalik ettevõtete tulumaksusüsteem põhimõtteliselt säilitada tänasel kujul. Oma positsioonidele kindlaks jäädes on meil kindlasti rohkem võita, kui kaotada.
Sõna, maksureform, on samuti midagi, mida poliitikutele meeldib tähelepanu tõmbamiseks alati esile tõsta, kuigi oma laialivalguvuses ja mittemidagiütlevuses võib selle sisu igaüks enese jaoks täpselt sobivaks mõelda. Nii olen jätkuvalt arvamusel, et debatt pelgalt selle üle, kuidas ettevõtluses genereeritud lisandväärtuse läbi tekkinud maksutulusid teisiti ümber jagada ei ole õige. See tekitab vaid segadust ja ebakindlust. Kui millegi üle arutada, siis eesmärkide üle, soovide ja võimaluste üle. Milliseid avalikke teenuseid soovime, mida meie ühiselt kogutud maksuraha eest pakutaks? Kui palju oleme selle eest nõus maksma? Kas soovime igaüks riigikassasse igas kuus maksta tänasega võrreldes rohkem, et poliitiliste valikute järgi oleks võimalik rohkem seda ümber jagada või lepime sellega, et maksurahast tagatakse baasteenused nagu haridus, julgeolek, tervishoiuteenus, kuid mugavus ja heaoluteenuste tarbimise üle otsustamine jääb siiski igaühe enda võimalustest lähtuvaks. Tuleb alati meeles pidada, et tasuta ei saa tegelikult midagi. Ka iga uue matkaraja, laululava, muuseumi või looduspargi rajamine ja korrashoidmine tähendab jooksvat kulu. Ei loe seegi, kui alginvesteeringu jaoks õnnestub raha saada Euroopa maksumaksjate ühtsest katlast. Igal asjal on hind ja keegi peab selle tasuma.
Niisamuti on ka igal sammul, mis toob kaasa ümberjagamise muutused, nii kaotajad kui võitjad. Aus oleks ka maksudebatti pidades leppida kokku, et mõlemad pooled tuuakse ausalt välja. Kõiki ei saa korraga õnnelikuks teha ja sellise pettekujutelma tekitamine, rääkides ainult võitjatest, ei ole õige.
Dividendide või üüritulu sotsiaalmaksuga maksustamise teema pole samuti midagi, mis oleks eile tekkinud. Mõnedes Euroopa riikides on seda katsetatud ja siis loobutud. Peaks siiski olema üheselt selge, et aktiivse ja passiivse tulu teenimist tuleb eraldi käsitleda, sest erinevad on nii vastutus, riskid kui hüved. Palgatöötaja ja ettevõtja või investori positsioon on alati erinev. Seetõttu peab ka maksustamises hoidma selget vahet.
Kolmandaks väljakutseks, mis on taas ajatu, on ikka ja jälle võitlus kasvava bürokraatia ja riigi sekkumise vastu. Õigusloome maht on viimastel aastatel kasvanud oluliselt. Eelnõude arv, mida meil tuli veel mõned aastad tagasi läbi töötada terve aasta jooksul on tänavusel aastal juba täis. 125 arvamust on kaheksa kuuga välja läinud. Näeme Kaubanduskojas seda iga päev, kuidas jätkuvalt soovitakse seaduse jõul kõiki õnnelikuks teha ja kõik mured lahendada, vähendades nii samm-sammult igaühe enda vastutust ja motivatsiooni iseseisvalt mõelda. Teovõimeliselt inimeselt ei tohi võtta ära vastutust iseseisvalt oma huvide ja heaolu eest seista, sõltumata sellest, kas ollakse parajasti ettevõtja, palgatöötaja või mõnes muus rollis. Selle tulemusena loome üksnes õpitud abitust ja laiskust. Rikkusest ja heaolust võib nii aga unistama jäädagi. Püüdkem ettevõtjatena sellele jätkuvalt vastu seista ning meelde tuletada, et igaühe heaolu peab algama ikka igaühe enda käitumisest. Kui ettevõtjad sellele tähelepanu ei juhi, siis ei maksa seda loota ka mujalt.
Soovin kõikidele Kaubanduskoja liikmetele edu ning õnnestumisi ja kuulutan järjekordse Ärihooaja avatuks!
Toomas Luman, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees
Foto: Kalev Lilleorg