Toomas Lumani kõne kaubanduskoja 93. aastapäeval 15.11.2018
Austatud Riigikogu esimees, ministrid, ekstsellentsid, ettevõtjad, head külalised!
Kaubanduskoja asutamisest täitus tänavu 93 aastat. Kaubanduskojal on täna täpselt 3240 liiget. Neist üle poole on ettevõtted, kus töötajaid vaid 1–9, mistõttu on kaubanduskoda jätkuvalt suurima liimeskonnaga nii suur- kui väikeettevõtjate esindusorganisatsioon. Kaubanduskoja liikmete panus riigikassasse, moodustab umbes 40% maksutuludest. See näitab, et meie liikmed on majanduses jätkuvalt väga aktiivsed. Ligemale 80% meie liikmetest teeb tehinguid regulaarselt oma välispartneritega ning kojal on jätkuvalt esindused nii Pärnus, Tartus, Jõhvis kui ka Kuressaares, et olla oma liikmetele igas mõttes lähedal. Selline on lühikirjeldus tänasest kaubanduskojast.
Vaadates kaubanduskoja poolt oma liikmetele osutatavaid teenuseid ning nende jätkuvalt kõrget nõudlust liikmete poolt, võib tunda heameelt selle üle, et teeme õiget asja ning areneme pidevalt. See on üks vabatahtliku liikmeskonnaga organisatsiooni peamisi eeliseid – erinevalt ehk mõnest teisest avaliku- või erasektori teenusepakkujast, tuleb meil alati oma tegevuses seada eesmärgiks liikmete rahulolu ja sellest lähtuvalt oma tegevust arendada. Ma ei usu, et ükski organisatsioon, kelle tulu tuleb riigieelarvest või on sellest olulises sõltuvuses, suudaks kunagi olla ettevõtjaile sama lähedal või pakkuda samavõrd efektiivselt neile tarvilikke teenuseid. Täielik sõltumatus avalikest rahaeraldistest on eraõigusliku ettevõtlusorganisatsiooni edu alus.
Lisaks mitmekülgsele teenustepaketile on meie tegevuses jätkuvalt väga tähtsal kohal ka riigi poliitikate mõjutamine ettevõtjaskonnale positiivses suunas. Käesoleval aastal oleme ettevõtjate positsioone esitanud enam kui sajal korral. Lisaks pidevad osalemised töögruppides ja aruteludes, andes edasi ettevõtjate seisukohti ning seistes võimalikult ettevõtjasõbraliku keskkonna eest.
Muuhulgas osalesime hiljuti Riigikogus toimunud maksupoliitikat puudutanud riiklikult tähtsa küsimuse arutelul ettekandega.
Kuivõrd maksud, lõivud ja muud rahalised koormised on olnud alati ettevõtjate huvisfääris, on maksupoliitika kindlasti üks nendest teemadest, mis ka järgneval aastal meie töölaual saab olema. Kuid nii nagu olen rõhutanud varemgi, on selge, et maksusüsteem ega maksupoliitika ei ole asi iseeneses. Soovides saavutada majandus-, sotsiaal- või kasvõi rahvastikupoliitikas selgeid eesmärke, on maksupoliitika sageli vaieldamatult üks vahendeid nendeni jõudmiseks. Kuid ei pruugi olla ainus ega ka kõige olulisem. Usk sellesse, et maksud parandavad kõik on väär. Maksusüsteemi muutmine võib aidata midagi saavutada, kuid võib aidata saavutatu ka hävitada. Kuid hävitada on alati lihtsam kui ülesse ehitada. Seda tuleb meil kõigil meeles pidada. Meie üks peamisi eesmärke erinevate riiklike poliitikate arendamisel ning nende kujundamisel kaasa rääkides, peab olema ettevõtete ja majanduse konkurentsivõime kasvatamine. Maksud on siin olulised, ning mistahes muudatuste tegemisel tuleb kuulata ettevõtjaid ja kaasata teaduskompetentsi.
Lisaks konkurentsivõime aspektile, tuleb iga maksumuudatuse kavandamisel alati hinnata selle mõju ka kogumisele, sest kindlasti ei ole me nii rikkad, et saaksime lubada endale ebaefektiivseid makse, mille kogumise kulu on sedavõrd suur, et moodustab suurema osa planeeritavast täiendavast tulust.
Lisaks konkurentsivõime kasvu toetavale maksusüsteemile, liberaalsele väliskaubanduspoliitikale, paindlikule töösuhete regulatsioonile on Kaubanduskoda alati seisnud hea ka hariduspoliitika edendamise eest. Jätaksin täna kõrghariduse kõrvale, kuid märgiksin ära kaks teemat, millest meil hiljuti palju juttu on olnud ja millesse usume. Et saavutada meie inimeste parem teadmiste tase ja suurem ametialase väljaõppega inimeste hulk ühiskonnas, tuleb paratamatult otsida suuremat sünergiat gümnaasiumite ning ameti- ja kutsekoolide vahel. Üldhariduse ja kutsehariduse erinev ja eraldi käsitlemine on tulevikku silmas pidades põhjendamatu. Meil väheneb nii õpetajate hulk kui õpilaste arv. Sellele mõeldes on nii loogiline, kui ka otstarbekas, nii füüsiliselt kui ka sisuliselt liikuda sinna poole, et ametiõpe ja üldkeskhariduse omandamine oleks võimalik senisest enamatel juhtudel koos. Me ei pea põhjendatuks uute riigigümnaasiumite rajamist kutseõppekeskustest eraldi. Neid on võimalik pidada koos. Luues sünergiat õppekvaliteedis ja andes noortele rohkem valikuvõimalusi.
Ja teiseks. Olen jätkuvalt veendunud, et põhihariduse korraldamine saab tulevikus olla edukas vaid kogu riigis ühtselt ja riigi poolt korraldatult. Kindlasti peab paljudes küsimustes arvestama ja olema tagatud kohaliku kogukonna kaasatus kooli arengusse, kuid kooli ülalpidamise, palkade, õppetaseme ja õpetajate kvaliteedi küsimused tuleb otsustada riiklikul tasemel. Isegi kui statistika seda alati ei peegelda, on reaalelus pilt üldhariduse tasemel kurvaks tegevalt erinev. Ja kahjuks ei näe ma võimalust, kuidas seda tulevikus tarvilikul tasemel tagada ainuüksi kohalike omavalitsuste vastutusel. Midagi pole teha, kuid väikeriigis on põhihariduse korraldamine võimalik ikkagi vaid riiklikul tasemel. Selle sõnumiga hetkel lõpetaksin.
Nagu tavaks on saanud, tunnustame oma sünnipäeval ka neid ettevõtteid ja organisatsioone, kes on olnud meie liikmed pikaajaliselt. Seda teeme ka täna. Mul on hea meel anda üle tänukirjad kolmele organisatsioonile, kelle kaubanduskoja liikmelisusel täitub tänavu väärikas ja ümmargune aastapäev.
1. Baltika AS, 90 aastat kaubanduskoja liige
2. Standard AS, 70 aastat kaubanduskoja liige
3. Türi Bel-EST OÜ, 40 aastat kaubanduskoja liige