Võrdsusvoliniku pädevuse laiendamine on ebamõistlikult kulukas
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koostanud eelnõu, millega soovib luua soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse, mis kohustab tööandjaid soolist võrdsust ja võrdseid võimalusi aktiivselt, süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Koda esitas ministeeriumile täiendava arvamuse, kus tõime välja mitmeid eelnõus esinevaid probleeme.
Uus seadus nõuab suuri kulusid
Plaaniva seadusega soovitakse laiendada võrdsusvoliniku ja tema kantselei pädevust, mis mõistagi vajab ka täiendavaid ressursse ja lisaraha. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et pädevuse laiendamise tõttu on riigieelarvest alates 2026. aastast vaja ca 400 000 eurot aastas, millega kaetakse viie ametikoha ning lisanduvate tegevuste kulu.
Koja hinnangul mõjuvad sellised plaanid riigieelarve praeguses olukorras ja kärbete valguses küsitavatena ning ei paista asjakohased. Tõime välja, et Eesti ei peaks praegustel kriisiaegadel tegelema eksperimentidega õigusvaldkonnas ning lisaks märkimisväärsetele lisaressursside vajadusele tooks seadusemuudatus kaasa veelgi suurema lõhestatuse meie ühiskonnas. Koda palus kaaluda, kas praeguses olukorras on sellised muudatused, mis muu hulgas toovad kaasa täiendava rahalise koormuse niigi pingelisele riigieelarvele, tõesti vajalikud.
Tööandja diskrimineerivat tegevust on käsitletud liiga laialt
Eelnõu kohaselt loetakse tööandja tegevus diskrimineerivaks ka siis, kui ta jätab töötaja kaitstud tunnuse tõttu kõrvale või seab selle tunnuse põhjal töötaja ebasoodsamasse olukorda järgmisi otsuseid tehes: valides isiku tööle või ametikohale, võttes tööle või tööpraktikale, edutades, valides väljaõppele või ülesande täitmiseks või saates koolitusele jätab kõrvale vastassoost või kaitstud tunnusel põhinevalt vähemusrühma kuuluva kõrgema kvalifikatsiooniga isiku. Kaubanduskoda näeb käesoleva sätte puhul mitmeid probleeme.
Esmalt oleksid sellises sõnastuses ka praktika ja järelkasvu programmid diskrimineerivad, sest need on suunatud juba idee tasandil väiksema kvalifikatsiooniga ja sageli ka noorematele inimestele. Teiseks tuleb värbamisel sageli ette, et ametkohale kandideerivad ka inimesed, kes on positsiooni jaoks ülekvalifitseeritud. Selliste inimeste mitte valimine, kes on olnud olnud näiteks ettevõtte või suure osakonna juhid ning nüüd kandideerivad spetsialisti ametikohale, on väga levinud ja sageli ka põhjendatud, sest kõrgemat kvalifikatsiooni ei saa värbamise kontekstis võrdsustada ametikohale parema (parima) sobivusega. Koda tõi välja, et hetkel on eelnõus käsitletud tööandja diskrimineerimist liiga laialt ning see ei ole kooskõlas tegeliku tööandja praktikaga, võimaldades liigseid tööandja tegevusi lugeda diskrimineerimiseks.
Eelnõu kohaselt jõustub seadus 2026. aasta 1. jaanuaril.
Eelnõu ülevaatega on võimalik tutvuda SIIN.