Ettevõtja vastutuse ja tõendamiskoormise tähtaja pikendamine ei ole mõistlik
Ettevõtja ei peaks vastutama kauba mittevastavuse eest, mis ilmnes pärast kahte aastat
Kaubanduskoja liikmete seas käbiviidud küsitlus näitas, et ettevõtted ei toeta pikema tähtaja kehtestamist, kuna osade kaupade puhul on ka kaks aastat liiga pikk aeg kauba mittevastavuse põhjuste tuvastamiseks. Näiteks on jalanõude puhul pika aja möödudes keeruline välja selgitada, kas puudus oli tootel juba kauba üleandmise hetkel või see tulenes jalatsite kasutamisest. Sarnane olukord tekib ka digitaalsete kaupade puhul (nt mängud).
Ettevõtja tõendamiskoormise tähtaega ei peaks pikendama
Kui kaubal ilmneb puudus esimese kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest, peab ettevõtja tõendama vea põhjuseid, peale seda tõendab puudusi tarbija. Koda ei poolda ettevõtja tõendamiskoormise tähtaja pikendamist, kuna pikema aja möödudes on suurem tõenäosus, et kaubale tekivad ka kulumisest tulenevad puudused ja ei ole mõistlik, et ettevõtja hakkab tegema kulutusi nii pika aja möödumisel tekkinud puuduste põhjuste väljaselgitamiseks.
Kasutatud kauba vastutuse võiks eraldi kokku leppida
Koja liikmed leiavad, et kasutatud asjadele tuleks kehtestada erireegel. See võimaldaks pooltel eraldi kokku leppida, et ettevõtja ei vastuta kasutatud kauba puuduste eest, mis tekkisid näiteks ühe aasta möödumisel alates kauba üleandmisest. Kaheaastane vastutuse tähtaeg võib seada tarbija ootusi kauba kvaliteedi osas liiga kõrgele, sest sama kaupa võidi varasemalt kasutada väga pika aja jooksul.
Tuleks alles jätta tarbija teavitamiskohustus
Kehtiva korra järgi peab tarbija oma õiguste kasutamiseks teavitama müüjat kauba mittevastavusest kahe kuu jooksul alates päevast, mil ta mittevastavuse avastas. Koda leiab, et vallasasjade müügi puhul tuleks vastav kohustus alles jätta.
Kitsaskohad olukorras, kus digitaalse sisu või teenuse saamiseks annab tarbija tasu asemel nõusoleku andmete töötlemiseks
Ministeeriumile saadetud arvamuses tõime välja probleemid, mis võivad kaasneda lepingutega, mille puhul annab tarbija digitaalse sisu või teenuse saamiseks ettevõtjale tasu asemel enda isikuandmeid. Nimelt, kui sellist lepingut käsitleda tasulise vastastikkuse lepinguna, siis praktikas võib tekkida olukordi, kus sisu või teenuse pakkuja ei saa kontrollida andmete õigsust ja seega ka kohustuse täitmise vastavust lepingu tingimustele.
Lisaks saab tarbija igal hetkel oma nõusoleku andmete töötlemiseks tagasi võtta. Tekib küsimus, et mida saab ettevõtja enda kaitseks teha siis, kui nõusolek on tagasi võetud. Ühe võimaliku lahendusena võiks kaaluda, et lepinguga sätestatakse kindel aeg, mille jooksul tarbija nõusolek kehtib. Kui tarbija võtab nõusoleku tagasi enne selle aja möödumist, siis lõppeb ka edasine sisu või teenuse kättesaadavus. Siiski rõhutasime, et teema vajab täiendavat põhjalikku analüüsi.