Keskkonnatasude seaduse ja pakendiseaduse muudatused ei lahenda jäätmevaldkonna probleeme

Ettevõtjate ootus on, et keskkonnaministeerium pakuks välja lahendusi, mis ei suurenda üksnes riigieelarve tulusid, vaid aitaksid ka sisulisemalt lahendada jäätmevaldkonna kitsaskohti. Kaubanduskoja hinnangul tuleb esimese prioriteedina tagada jäätmevaldkonnas tõhus järelevalve. Alles seejärel on mõistlik hakata kehtestama uusi tasusid või täiendavaid kohutusi jäätmevaldkonna osapooltele.

10 päeva, et hinnata olulise mõjuga eelnõud
Koda taunib tugevalt keskkonnaministeeriumi õigusloomepraktikat, kus olulise mõjuga eelnõule ei ole eelnenud väljatöötamiskavatsust, mõjuanalüüs on pealiskaudne ning huvigruppidele on antud tagasiside andmiseks ebamõistlikult lühike kümne tööpäevane tähtaeg. Muu hulgas on pikem tähtaeg vajalik selleks, et esindusorganisatsioon saaks plaanitavad muudatused läbi arutada oma liikmetega. Näiteks Kaubanduskoja liikmeskonda kuulub üle 3500 aktiivselt tegutseva ettevõtja ning eelnõu mõjutab otseselt hinnanguliselt ühte kolmandikku liikmetest.

Samuti ei ole mõistlik õigusloome praktika, kus ministeerium pakub probleemile välja lahenduse, kuid ei selgita ega näita analüüsi, kuidas on sellise lahenduseni jõutud. Läbipaistva õigusloome tagamiseks on oluline välja tuua, milliseid alternatiive analüüsiti probleemi lahendamiseks ning miks valiti just eelnõus sisalduv lahendus.

Plastpakendijäätmetele saastetasu kehtestamine ei ole mõistlik
Kaubanduskoja liikmete seas läbi viidud küsitlus näitas, et 65 protsenti vastanutest ei toeta ringlusse võtmata plastpakendijäätmetele saastetasu kehtestamist. Koda tõi peamiste põhjustena välja järgnevad punktid:

• Saastetasu kehtestamine suurendab motivatsiooni jätta plastpakendite kogus deklareerimata ning seeläbi suureneb ebaaus konkurents;
  Seletuskirja kohaselt tekkis Eestis 2019. aastal 57 467 tonni plastpakendijäätmeid, kuid ettevõtjad deklareerisid pakendiregistris, et turule lasti vaid 35 202 tonni plastpakendijäätmeid. Seega jääb ca 40 protsenti turule lastud plastpakendijäätmetest deklareerimata, ning kui kehtestatakse ringlusse võtmata plastpakendijäätmetele saastetasu 370 eurot tonni kohta, siis see suurendab veelgi motivatsiooni mitte deklareerida või deklareerida pakendiregistris praegusest väiksemas mahus plastpakendijäätmeid.
  
  Seega suurendab uue saastetasu kehtestamine ausate ettevõtjate kulusid mitme miljoni euro võrra aastas, kuid annab veelgi suurema eelise nendele isikutele, kes ei täida juba täna pakendijäätmete käitlemisega seotud nõudeid.
• Uue tasu üle on keeruline teostada järelevalvet;
  Uue tasu kehtestamine toob kaasa riski, et senisest rohkem isikuid jätab plastpakendijäätmed deklareerimata, deklareerivad tegelikkusest väiksemas mahus, deklareerivad plastpakendijäätmed vähemalt osaliselt mõne teise jäätmekoodiga, või deklareerivaid muid jäätmeid plastpakendijäätmetena, et oleks võimalik ringlussevõttu suurendada.
  
  Eelnõu ega seletuskiri ei ole nendele riskidele suurt tähelepanu pööranud ning ei sisalda ühtegi meedet, mis suurendaks või tõhustaks pakendite valdkonnas järelevalvet.
• Uue saastetasu kehtestamine on praeguses olukorras (koroonaviirusega seotud negatiivsed mõjud, kõrged energiahinnad) ebamõistlik;
• Saastetasu 370 eurot tonni kohta on ebamõistlikult kõrge;
  Koda juhtis tähelepanu, et pakendiettevõtjad maksavad aastas taaskasutusorganisatsioonidele teenustasu ca 13 miljonit eurot. Muudatuse jõustumisel võivad kulud aastas suureneda ca 2,4-4,4 miljoni euro võrra.
  
  Lisaks jääb kojale arusaamatuks, miks on saastetasumäär just 370 eurot tonni kohta. Eelkõige tekib küsimus, miks on arvutuste tegemisel võetud arvesse pakendiregistris deklareeritud plastipakendijäätmete kogus, mitte kogu turule lastud plastpakendijäätmete kogus. 2019. aastal jäi ringlusse võtmata ca 34 000 t plastpakendijäätmeid. Kui eeldada, et riik soovib uue tasuga saada eelarvesse ca 4 miljonit eurot ning võtta arvesse kogu ringlusse võtmata plastpakendijäätmed, siis peaks tasu suurus olema ca 120 eurot tonni kohta, mitte 370 eurot.
• Ringlusse võtmata plastpakendijäätmete tasu kehtestamine ei pruugi täita soovitud eesmärki kõige paremal viisil;
  Kaubanduskoja hinnangul võimaldab uue saastetasu kehtestamine suurendada riigieelarve tulusid, kuid tulude prognoosimisel tuleks arvesse võtta kahe asjaoluga, mis võivad vähendada eelnõus prognoositud tulu. Näiteks võib muudatuse jõustumisel väheneda pakendiregistris deklareeritud plastpakendijäätmete kogus, kui riiklik järelevalve jääb selles osas nõrgaks.
  
  Samuti on probleemiks see, kui pakendiregistrisse hakatakse esitama ringlussevõtu tõendeid, kuigi tegelikku ringlussevõttu ei ole toimunud või on toimunud tõendil näidatust väiksemas mahus. Kumbagi probleemi ei ole välja toodud seletuskirja mõjuanalüüsi osas ega ole ka hinnatud, kuidas saaks selliseid negatiivseid mõjusid leevendada.
• Uue tasu kehtestamisel tekib topeltmaksustamise risk.
  Näiteks võib ettevõtjal tekkida kohustus maksta nii pakendiaktsiisi kui ka saastetasu, kui ettevõtja ei ole plastpakendijäätmeid ringlusse võtnud.
• Ringlusse võtmata plastpakendijäätmete tasu ei pruugi olla keskkonnatasu;
  Eelnõu seletuskirjas ei ole analüüsitud ega põhjendatud, miks on Eelnõu koostajate hinnangul uue tasu puhul tegemist keskkonnatasuga ning mitte maksu või aktsiisiga. Kui tegemist ei ole keskkonnatasuga, siis tuleb koja hinnangul sisuliselt kogu Eelnõu uuesti välja töötada.
   
• Jääb ebaselgeks, milline on uue saastetasu seos Eurooa Liidule makstava plastpakendi omavahendi osamaksega.
  Seletuskirjas on toodud välja, et Euroopa Liidus on kokku lepitud, et iga liikmesriik peab maksma ringlusse võtmata plastpakendijäätme igalt kilogrammilt Euroopa Liidu ühiskassasse 80 eurosenti. Lisaks on seletuskirjas kirjas, et plastpakendi omavahendi kasutuselevõtmine suurendab Eesti makset ELi eelarvesse 2021. aasta näitel ligikaudu 11 miljoni euro võrra.
  
  Kaubanduskojale teadaolevalt ei tulene ELi õigusest, et liikmesriik peab siseriiklikult kehtestama plastimaksu, et uut osamakset rahastada. Kojale jääb ebaselgeks, miks soovib riik seda rahastada just uue saastetasu arvelt. Kui riik on otsustanud seda teed minna, siis tekib küsimus, et miks tuleb kogu summa katta ettevõtjatelt võetavate tasude arvelt ning miks ei võiks teatud osa summast tulla riigieelarvesse laekuvatest maksusutuludest.

Eestil ei ole võimekust võtta ringlusesse kõiki enamlevinud materjaliliike
Koda juhtis kirjas tähelepanu ka seletuskirjas sisalduvale valeinfole, et Eestis on plastmaterjalist pakendijäätmete ringlusse võtmise võimekused tagatud kõigi enamlevinud materjaliliikide lõikes ning tootmisvõimsused suuremad kui kohapeal tekkivad pakendijäätmete kogused.

Lisaks toob koda välja, et ettevõtjad, kelle poolt turule lastud plastpakendite kogus sisaldub pakendiregistris, võtsid 2019. aastal ringlusse 61 protsenti turule lastud plastpakendijäätmetest. See on palju kõrgem näitaja kui pakendiseadusest tulenev ringlussevõtu sihtarv (45%). Seega ei pruugi nende ettevõtjate puhul olla enam väga palju võimalusi ringlussevõtu suurendamiseks.

Kaubanduskoja hinnangul tuleks suurendada ringlussevõttu nende plastpakendijäätmete osas, mis täna pakendiregistris ei kajastu ning mida on enam kui 20 000 tonni. Samas eelnõu ei pööra sellele probleemile mingit tähelepanu ning koja hinnangul eeldavad eelnõu koostajad, et juba täna ringlussevõtu sihtarvu täitvad ettevõtjad peavad ringlussevõttu suurendama 82 protsendini, et Eesti täidaks 2025. aastaks vajalikud sihtarvud. Kolmandaks ringlussevõttu pärssivaks asjaoluks on see, et suur kogus plastpakendijäätmeid (eelkõige müügipakendid) jõuab segaolmejäätmete hulka.