Koda on skeptiline hilinenud maksete määruse ettepaneku osas
30-päevane arve maksetähtaeg võib üleliigselt piirata kokkuleppevabadust
Euroopa Komisjon on tulnud välja ideega kehtestada kõikidele ettevõtete vahelistele tehingutele ühtne maksimaalne arve maksmise tähtaeg, milleks on 30 kalendripäeva alates arve võlgniku kätte jõudmise kuupäevast, tingimusel, et võlgnik on kaubad või teenused kätte saanud. Selle tähtaja piires säiliks lepingupooltel lepinguvabadus ja siseriiklikes õigusaktides võib ette näha ka lühemaid maksetähtaegasid.
Koda andis justiitsministeeriumile saadetud kirjas teada, et seisab sellele muudatusele vastu. Leiame, et plaanitava muudatusega soovitakse liiga palju sekkuda ettevõtete omavahelistesse suhetesse. Jätkuvalt peaks kehtima põhimõte, mille kohaselt peab maksimaalne maksetähtaeg olema 60 päeva ning lepingupooltel peab olema võimalus kokku leppida ka pikemas ajas, kui selline pikendamine ei ole võlausaldaja suhtes ebaõiglane. Euroopa Liit ega Eesti riik ei peaks üleliigselt piirama ettevõtete kokkuleppevabadust.
Isegi kui kehtestada maksimaalselt 30-päevane arve tasumise tähtaeg, siis oleks praktikas äärmiselt keeruline kontrollida, kas ettevõtted peavad sellest kinni või mitte. Kuna tehinguid tehakse palju, siis ei ole reaalne, et riiklik järelevalveasutus suudab efektiivselt nõude täitmist kontrollida, kui just üks lepingupool ei anna rikkumisest ise teada.
Automaatne viivise maksmise kohustus ei ole vajalik
Komisjoni ettepanekus on ka kirjas, et kui võlgnik maksab arve tähtajast hiljem, siis edaspidi on tal kohustus tasuda ka viivist, v.a juhul, kui makseviivitus ei ole tekkinud võlgniku süü tõttu. Viivise maksmine muutub automaatseks ja kohustuslikuks kuni võla tasumiseni.
Koda suhtub plaanitavasse muudatusse negatiivselt, kuna sellega piiratakse oluliselt lepinguvabaduse põhimõtet. Muudatuse jõustumisel ei oleks võlausaldajal õigust loobuda lepingupartnerilt viivise nõudmisest ning võlgnikul ei ole õigust keelduda viivise maksmisest isegi siis, kui võlausaldaja ei nõua seda. Tegemist oleks ülereguleerimisega.
Kohustuslik 50-eurone hüvitis ei ole mõistlik
Määruse ettepanek näeb ette, et kui viivis hilinenud maksete eest kuulub tasumisele, siis peab võlgnik automaatselt tasuma võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude eest hüvitist 50 eurot iga tehingu kohta. Võlausaldajal ei ole õigust hüvitisest loobuda.
Koda ei toeta seda mõtet, sest sellega sekkub Euroopa Liit liiga intensiivselt ettevõtjate vahelistesse suhetesse ning sellega kaasneks ülereguleerimine. Võlausaldajal peaks säilima paindlikkus otsustada, kas, millal ning kui suures ulatuses ta nõuab sissenõudmiskulusid võlgnikult. Näiteks 50-eurone hüvitis võib osutuda ebamõistlikult suureks olukorras, kus võlgnik hilineb 20-eurose arve tasumisega ühe päeva. Samas ei ole 50-eurosest hüvitisest mingit kasu olukorras, kus võlgnevus ulatub miljonitesse eurodesse.
Koda ei näe täitevasutuste loomise vajadust
Komisjon soovib, et liikmesriigid looksid täitevasutused, kes vastutavad eeltoodud määruse täitmise tagamise eest. Ettepaneku kohaselt võivad täitevasutused võtta kasutusele meetmeid, millega tagatakse maksetähtaegadest kinnipidamine. Lisaks on Komisjon seisukohal, et täitevasutustel võiks olla pädevus algatada ja teha uurimisi omal algatusel või kaebuse alusel. Ettepaneku kohaselt oleks neil õigus korraldada uurimiste raames ette teatamata kohapealseid kontrolle, määrata rikkumise eest trahve, algatada menetlusi ja nõuda võlgnikult rikkumise lõpetamist.
Koda ei toeta täitevasutuste loomist, sest üldreeglina on lepingute sõlmimine vabatahtlik ning vastuvõetamatute lepingutingimustel puhul ei pea pooled lepingut sõlmima. Juhul kui sõlmitud lepingute osas tekivad vaidluses, siis meie hinnangul on pooltel võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kui õigusrahu ei suudeta tagada läbirääkimiste teel. Täitevasutuste loomine suurendaks omakorda riigi kulusid ja halduskoormust ning nende kulude tegemine ja koormuse tõstmine ei ole hädavajalik.
Äritehingutes esinevate hilinenud maksete tõkestamise ülevaatega saab tutvuda siin.