Müügipakendile ei ole mõistlik kehtestada ringlussevõtu sihtarvu
Täna on riik seadnud pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvu summaarselt kõikidele pakenditele (veo-, rühma- ja müügipakend). Üks Riigikogu keskkonnakomisjoni liige tegi ettepaneku kehtestada eraldi sihtarv ka müügipakendile, et suurendada olmejäätmete ringlussevõttu.
Kaubanduskoda on sellele ettepanekule vastu mitmel põhjusel. Esiteks suurendab muudatuse elluviimine kuni 4000 pakendiettevõtte kulusid. Pakendiseaduse kohaselt on pakendiettevõtteks iga ettevõte, kes pakendab kaupa ja müüb seda Eesti turul, veab Eestisse pakendatud kaupa või müüb pakendatud kaupa Eestis. Kulude kasv on seotud sellega, et müügipakendi ringlussevõtt on üldreeglina kulukam kui muude pakendite ringlussevõtt.
Müügipakendile ringlussevõtu sihtarvu kehtestamise üheks kitsaskohaks on ka see, et puudub võimalus üldisest pakendijäätmete voost eristada, millised pakendid on müügipakendid ja millised mitte. Näiteks suhkrukott võib olla müügipakend, kui inimene ostab poest kotiga suhkrut. Samas võib suhkrukott olla ka rühmapakend, kui inimene või kauplus kaalub suhkrukotist väiksema koguse suhkrut ning pakendab selle väiksemasse müügipakendisse.
Kuna müügipakendeid on keeruline eristada muudest pakendijäätmetest, siis ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, kui suur osa müügipakenditest on võetud ringlusesse. Seetõttu võib muudatus veelgi suurendada ebaausat konkurentsi pakendiettevõtete vahel.
Kuna müügipakendile ringlussevõtu sihtarvu kehtestamise kohustus ei tulene Euroopa Liidu õigusest, selle kehtestamine toob ettevõtetele kaasa kulusid ning riigil puudub võimekus teostada kontrolli selle nõude täitmise üle, siis ei ole Riigikogul hetkel mõistlik kehtestada müügipakendile ringlussevõtu sihtarvu.
Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise eelnõuga, mis sisaldab ligi 200 muudatusettepanekut, saab lähemalt tutvuda SIIN.