Räägi kaasa, kuidas tarbijakrediidi direktiiv Eesti õigusesse üle võtta?

Mis on plaanitavate muudatuste eesmärk?
Uus tarbijakrediidi direktiiv on suunatud maksimumharmoniseerimisele, mis tähendab, et liikmesriikidel ei ole võimalik direktiivi ülevõtmisel näha ette ei leebemaid ega rangemaid lahendusi võrreldes direktiivis sätestatuga. Samas sisaldab direktiiv mõningaid liikmesriikidele jäetud valikuvõimalusi. Eelnevat arvestades soovib ministeerium teada, missugust lahendust liikmesriikidele antud valikuvõimaluste raames eelistatakse.

Keda mõjutab?

• Krediidiandjaid ja krediidivahendajaid

Mis on direktiivi ettepaneku sisu?

Direktiiviga soovitakse olemasolevaid tarbijakrediidi reegleid ajakohastada ning saavutada tarbijakrediidi regulatsiooni suurem harmoneerimine, et tagada siseturu toimumine ning tarbijate ühtlane kaitsetase liidus. Edaspidi reguleeritakse direktiiviga näiteks BNPL-lepinguid ehk „osta kohe, maksa hiljem“ makselahendusi.

Kuidas direktiiv Eesti õigusesse üle võtta?

• Direktiivi artikkel 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi krediidilepingute suhtes ning lõikes 2 on sätestatud, millistele lepingutele direktiiv ei kohaldu. Näiteks ei kohaldu direktiiv elamukinnisvaraga seotud krediitidele, mis alluvad hüpoteekkrediidi direktiivile; krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turul turu keskmisest soodsamatel tingimustel; olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele; kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingule; krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot; rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei kehtestata võimalust lepingu ese välja osta, kõik arvelduskrediidi lepingud. Siiski ei piira direktiiv liikmesriikide õigust kohaldada direktiivi sätteid valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas direktiivi reegleid tuleks laiendada ka lepingutele, mis on direktiivi kohaldamisalast välistatud?
• Kehtiv direktiiv välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (kehtiva direktiivi artikkel 2(2)(f)). Uue direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand on ette nähtud lepingutele, mille puhul: i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti, tarbijale aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud teenuse eest tasumiseks; ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele õigusele, ning iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta tasumisega edasilükkamise juhtumid ning milliselt võiksid olla sellisel juhul kohaldatavad piiratud tasud maksetega hilinemise korral?
• Direktiiv annab võimaluse tarbijakrediidi regulatsiooni mitte kohaldada krediidilepingute suhtes, millega lubatakse arvelduskonto jäägi ületamist artiklit 18, mis reguleerib kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus kas arvelduskonto jäägi ületamise korral tuleks sätestada kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust?
• Direktiiv annab võimaluse tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalast jätta välja määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis krediidilepingud: a) mida pakub krediidi- või makseasutus; b) mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta 40 päeva jooksul ning c) mis on intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes makseteenuse osutamisega seotud piiratud tasusid. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas on peetakse vajalikuks direktiivis sätestatud tingimustel määratud tagasimaksega deebetkaartide osas direktiivi kohaldamisest erandi kehtestamist?
• Direktiivis on võimalus teatud krediidilepingute puhul mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud hulka sätteid, mis on seotud reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega, et vältida krediidiandjate tarbetut koormust, võttes arvesse turu eripära ja selliste krediidilepingute eriomadusi. Sellisteks krediidilepinguteks on direktiivi kohaselt: 1) kogusummas vähem kui 200 eurost krediiti käsitlevad krediidilepingud; 2) krediit, mis on antud intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral; 3) krediit, mis tuleb tagasi maksta kolme kuu jooksul ja mille eest nõutakse kõigest väheolulisi tasusid. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas kirjeldatud lepingute puhul tuleks kohaldada piiratud regulatsiooni seoses reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega?
• Direktiivi artikkel 8 lõike 8 kohaselt võivad liikmeriigid keelata muu hulgas selliste krediiditoodete reklaamimise, milles a) rõhutatakse krediidi saamise lihtsust või kiirust; b) märgitakse, et allahindluse tingimuseks on krediidi võtmine; c) pakutakse krediidi osamaksete tasumiseks rohkem kui kolmekuulist ajapikendust. Kehtiv reklaamiseadus (RekS) sätestab kindla kataloogi teabest, mida võib ja tuleb esitada reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid (RekS § 29 lg 3). Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele (RekS § 29 lg 7). Samuti on RekS kohaselt keelatud reklaam tele- või raadioprogrammis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid lepinguid (RekS § 29 lg 7). Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas on vajalik muuta reklaamiregulatsiooni seoses tarbijakrediidilepingutega, näiteks, kas on vajalik reklaami piirangute leevendamine või täpsustamine direktiivis toodud keeldude osas reklaamidele, mida ei esitata tele- või raadioprogrammis?
• Direktiivi art 12 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ning asjakohasel juhul krediidivahendajad on kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi pakutavate krediidilepingute ja kõrvalteenuste kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutavad krediidilepingud ja kõrvalteenused on kohandatud tarbija vajadustele ja rahalisele olukorrale. Võlaõigusseadus (VÕS) § 403⁵ sätestab kohustuse anda tarbijale piisavaid selgitusi tarbijakrediidilepingu kohta ning täpsustab missugust teavet peaks see sisaldama. Sättes on toodud erisused elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute osas. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas tuleks seaduse tasandil täpsustada selgituste andmise viisi ja ulatust? Kui jaa, siis millistel juhtudel, miks ja kuidas?
• Direktiivi kohaselt tagavad liikmesriigid, et kui tarbija on kasutanud liidu õiguse kohast õigust taganeda kauba tarnimise või teenuse osutamise lepingust, ei ole seotud krediidileping tema suhtes enam siduv. Seotud krediidilepingute regulatsioon on Eestis üle võetud VÕS §-des 491, § 57, § 384 ja § 414, mis kehtestab õiguse müügi või teenuse osutamise lepingust taganemise korral taganeda ka sellega seotud krediidilepingust ning vastava õiguse kasutamisega kaasnevad tagajärjed. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas kehtiv regulatsioon tuleks säilitada?
• Eestis kehtib krediidi kulukuse määra ülempiir alates 2015. aastast. VÕS § 406² kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Uus direktiiv võimaldab Eestil selle lahenduse juurde jääda. Direktiivi ülevõtmisel soovitakse teada, kas mõjutatud osapooled peavad vajalikuks teha muudatusi kehtivas regulatsioonis või näevad vajadust täiendavate piirangute kehtestamiseks?
• Uues direktiivis nähakse ette äritegevusele esitatavad nõuded tarbijakrediidi pakkumisel. Eestis on krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 51 lõikes 5 hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel otsustatud vahendustasu maksmist krediidiandja poolt lubada vaid juhul kui, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute sobivust ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul tegutsevad krediidiandjad pakuvad. Ministeerium soovib teada, kas KAVS § 51 lõikes 5 sätestatud regulatsioonist lähtumine on sobiv ka muude tarbijakrediidilepingute puhul kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud?
• Direktiivi artikkel 33 kõike 5 kohaselt kehtestavad liikmesriigid krediidiandjate ja krediidivahendajate töötajate teadmistele ja pädevusele esitatavad miinimumnõuded. Eestis on nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele KAVS § 40 lõike 5 alusel kehtestatud ministri määrusega. Ministeerium soovib teada, kas viidatud määruses sätestatud nõuded on asjakohased või tuleks neid muuta?
• Direktiivi artikkel 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist. Selliste makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul võetakse muude tegurite hulgas arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Osutatud restruktureerimise meetmed võivad hõlmata muude võimaluste hulgas krediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist. Meetmed peavad hõlmama krediidilepingu kehtivate tingimuste muutmist. Direktiivi ülevõtmisel on tekkinud küsimus millist meedet/meetmeid peaksid/võiksid krediidiandjad tarbijale makseraskuste korral pakkuma? Kas võiks võimaldada tarbijal võlgnevust tasudes teatud aja jooksul pärast krediidiandja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemist see tagasi pöörata?
• Direktiivi art 35 lõige 3 sätestab, et kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel määrata kindlaks ja kehtestada tasu, mida küsitakse tarbijalt makseviivituse korral, võivad need liikmesriigid nõuda, et see tasu ei oleks suurem kui on vajalik krediidiandjale makseviivituse tõttu tekkivate kulude hüvitamiseks. Lõike 4 kohaselt, kui liikmesriigid lubavad krediidiandjatel kehtestada lisatasusid, mida tarbija peab makseviivituse korral maksma, seavad need liikmesriigid selliste tasude ülempiiri. Eesti õiguses oleva VÕS § 415 lg 1 lause 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Direktiivi ülevõtmisel soovib ministeerium teada, kas ja millisel viisil tuleks kehtivat regulatsiooni muuta seoses tarbijalt nõutavate tasudega? Kas tuleks Eesti viivise regulatsiooni muuta?
• Direktiivi kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada riigisiseseid õigusakte, millega antakse riiklikele pädevatele asutustele põhjendatud juhtudel toodetesse sekkumise volitused krediiditoodete turult kõrvaldamiseks. Ministeerium soovib teada, kas seadusega tuleks täpsustada, kas ja mis tingimusel võiks Finantsinspektsioon või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet sekkuda nö krediiditoodete kujundamisse?

Millal tuleb direktiiv üle võtta?
Direktiivi ülevõtmise tähtpäev liikmesriikidele on 20. november 2025 ning kõnealuseid norme kohaldatakse alates 20. novembrist 2026.

Vasta veebiküsitlusele SIIN ja anna teada, kuidas tuleks direktiiv Eesti õigusesse üle võtta.  Veebiküsitlusele on võimalik vastata ja tagasisidet e-mailile ireen@koda.ee ootan hiljemalt 15. juuliks. Ettevõtete vastuste põhjal koostan koja seisukoha, mille edastan justiitsministeeriumile.