Konfidentsiaalsuslepinguid, tihti nimetatud kui NDA (inglise keeles non-disclosure agreement), sõlmitakse enamasti juhtudel kui potentsiaalsetele lepingupartneritele avaldatakse ärisaladust sisaldavat informatsiooni. Mistahes väärtusliku informatsiooni avaldamisega kaasneb alati teatav risk võimalikeks kuritarvitusteks, samas ei ole üldjuhul teabe avaldamisest ka pääsu. Enne põhilepingu(te)ni jõudmist sõlmitakse praktikas sellistel juhtudel läbirääkimiste ajaks konfidentsiaalsusleping, mis näeb üldjuhul põhikohustusena ette kahju hüvitamise kohustuse lepingut rikkunud isiku poolt. Teisisõnu peab lepingu pool, kes avaldas kolmandatele isikutele infot, mida lepingu kohaselt poleks tohtinud teha, hüvitama seeläbi tekitatud kahju.

Kas sõlmida konfidentsiaalsuskokkulepe põhilepingus või eraldi konfidentsiaalsusleping?Konfidentsiaalsuskokkulepe võib olla sõlmitud eraldiseisva lepinguga, kuid see võib sisalduda ka mingis muu lepingus, olgu selleks üüri-, töövõtu-, töö- või mistahes muu leping. Lepingus endas reguleeritud konfidentsiaalsusklausel sätestab tavapäraselt, et leping ise ning kõik selles sisalduvad kokkulepped on konfidentsiaalsed.

Kui kokkulepe on piisavalt piiritletud mõnes põhilepingus ja lepingu poolte kinnitused piisavad, siis pole eraldi lepingu sõlmimine vajalik. Samas, kui soovitakse konfidentsiaalsust laiendada personaalselt ka ettevõtte töötajatele, siis nendega tuleks sõlmida eraldi lepingud.

Mis on konfidentsiaalne teave?
Ärisaladuse ja konfidentsiaalse informatsiooni mõisted ei ole sünonüümid. Ettevõtete juhatuse ja nõukogu liikmetele tuleneb ärisaladuse hoidmise kohustus seadusest.

Ärisaladuse mõiste on toodud konkurentsiseaduses ning selleks on niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada (näiteks toote tehniline koostis või retsept, tootmismeetodid- ja protsessid, nendes kasutatavad tehnikad, samuti palga- ja hüvitiste plaanid või klientide andmed, müügistrateegiad jms).

Konfidentsiaalsel teabel seevastu puudub kindel definitsioon, kuid on teatud tunnuseid, millele see vastama peab. Esiteks peab teabena määratletud informatsioon olema ka reaalselt konfidentsiaalne, st et see ei tohi olla avalik teadmine. Samuti peab teabe avaldajal olema põhjus (sh seadusest tulenev põhjus), miks teavet tuleb konfidentsiaalsena käsitleda (näiteks ühise projekti arendamisega seotud info, sh ideed, kavandid jms). Teave peab olema määratletud võimalikult täpselt ja konkreetselt. Kokkulepe, kus absoluutselt kogu poolte vahel vahetatav informatsioon on konfidentsiaalne, võib olla teabe saaja jaoks põhjendamatult piirav.

Kuidas tagada konfidentsiaalsuse hoidmine?
Konfidentsiaalsuskohustuse täitmise tagamiseks on kõige efektiivsem viis sätestada rikkumise puhuks leppetrahv. Leppetrahv tähendab lepingus ette nähtud lepingut rikkunud poole kohustust maksta kahjustatud lepingupoolele kokku lepitud rahasumma, mille eesmärk on mõjutada teist poolt oma kohustusi täitma. Leppetrahv lihtsustab kahju hüvitise saamist, kuivõrd leppetrahvi nõude esitamisel ei pea tõendama kahju tekkimist või selle suurust. Samuti on kahjustatud poolel õigus nõuda rikkumise tulemusena täiendavat kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud.

Leppetrahvi suurus sõltub kaitstava hüve väärtusest ehk sellest, milline on ideest võrsunud teostuse potentsiaal, kas see on suunatud vaid ühele turule või on turustatav ülemaailmselt, mis faasis on arendustegevus jne. Leppetrahv ei tohiks olla ebamõistlikult suur.

Saladuse hoidmise kohustuse tähtaeg
Põhilepingus sisalduva või eraldiseisvas lepingus kokkulepitud konfidentsiaalsuskohustuse korral sõltub tähtaeg poolte kokkuleppest. Ka konfidentsiaalsuskohustuse tähtaja kokkuleppimisel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis teabe enda määratlemisel, s.t. salastatud informatsioon peab kogu kokkulepitud aja jooksul jääma ka reaalselt konfidentsiaalseks (mitte saama avalikuks) ning teabe avaldajal peab olema õigustatud huvi teabe konfidentsiaalsena hoidmiseks kogu kokkulepitud tähtaja jooksul.