Mida lepingu sõlmimisel silmas pidada?

Lepingud on alati olnud üks tõhus vahend, et ühiskonnas majandussuhteid reguleerida. Mida tihedamaks ja keerulisemaks ettevõtjate vahel need suhted lähevad, seda keerulisemaks muutuvad ka lepingud. Äritegevuse käigus koostavad lepinguid enamasti asjaosalised ise, mitte väljaõppinud juristid. Ja nii see peakski olema. Seetõttu on üha olulisem mõista, kas ja kellega lepingut sõlmida ning milliseid kohustusi endale lepinguga võtta.

Lepingu olemus

Lepingu mõiste tuleb võlaõigusseadusest. Leping on tehing lepingupoolte vahel ning selle eesmärgiks on toimuvat õiguslikult reguleerida.

Lepingu täitmine on pooltele kohustuslik – see põhimõte on lepingulises suhtes üks olulisemaid. Lepingusse kirja pandud kohustusi peab täitma senikaua, kuni kindlaks määratud eesmärk saavutatakse või leping lõpetatakse. Lepingut saab lõpetada poolte kokkuleppel, lepingust taganemise või lepingu ülesse ütlemise kaudu.

Leping on sõlmitud, kui jõutakse olulistes tingimustes kokkuleppele. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks oferti ehk pakkumust ning selle aktsepti ehk nõustumust.

Võlaõigusseadus reguleerib enamikke tüüplepinguid. Ometi ei ole see, mis seaduses kirjas, kõigile üheselt mõistetav. Eelkõige tekitab raskusi lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi saavad pooled ise valida, kas ja kellega nad lepingu sõlmivad ja milliseid kohustusi nad lepinguga endale võtavad. Lepinguvabadus kehtib seni, kuni pooltel on võrdne kauplemisruum.

Arvatakse, et ettevõtjatel on suuremad teadmised ja tugevam positsioon turul ning sellepärast ei ole ettevõtjate vahel sõlmitud lepinguid seadusega detailselt reguleeritud. Lähtuda tuleb enamasti põhimõtetest nagu hea usk, mõistlikkus, tavad ja väljakujunenud praktika.

Poolte võrdne kauplemisjõud lepingu sõlmimisel

Ühiskonnas omavad järjest rohkem tähtsust eriteadmised. Eriteadmistel on ühiskonnas järjest enam kaalu ning seetõttu sõltuvad ka ettevõtjad üha rohkem teistest inimestest, näiteks oma äripartneritest. Samas on lepingupartnerite huvid alati erinevad ning nõrgemas positsioonis olev ettevõtja võib siduda end ebasoodsa lepinguga.

Kui osapoolteks on väikesed firmad ja tegemist ei ole väga suurte tehingutega, siis tavaliselt ei kasutata tehingute ettevalmistamisel ja lepingute koostamisel advokaate. Lepinguid sõlmivad ettevõtjad ise ning neil ei pruugi olla juriidilist ettevalmistust.

Piiramatu lepinguvabadus saab olla vaid selliste osapoolte vahel, kes omavad võrdseid võimalusi läbirääkimisteks, võrdseid oskusi ja perfektseid teadmisi turutingimustest. Reaalsus on see, et selliseid võrdseid lepingupooli turul ei eksisteeri ja tugevam pool saab rõhuvaid lepingutingimusi nõrgemale poolele peale suruda. Tihti näeme seda tüüplepingutes, kus tugevamal lepingupoolel on ahvatlus jagada kohustused ühele ja õigused teisele poole. Tavaliselt on lepingus tugevam pool pakkuja rollis, kes koostab lepingu.

Tuleb arvestada, et lepingule on vaja saada siiski mõlema poole allkiri. Mõlemal poolel on huvi leping sõlmida ja seega ei tohiks nõrgem pool karta oma õigusi maksma panna. Liigne kallutatus ühele poolele võib läbirääkimistele kuluvat aega kuude kaupa pikendada. Samuti võib juhtuda, et teisel poolel kaob üldse soov sellise partneriga asju ajada, kes mõtleb ainult enda huvide peale. Lepingupoolte vahel peab olema usaldus ja soov teha koostööd. Tuleb olla paindlik ning teineteise seisukohtadega arvestada. Halvemal juhul võib liigne kallutatus kaasa tuua mõne lepingusätte või isegi kogu lepingu tühisuse. Ei ole harvad ka näited, kus selline kallutatud leping on siiski sõlmitud. Kartes lepingu rikkumisega seotud sanktsioone, hakkab liigsete kohustuse all olev osapool ühise äri edendamise asemel otsima võimalusi lepingu lõpetamiseks. See ei tohiks olla aga ühegi lepingu sõlmimise tagajärg.

Lepingu vorm

Seadus ei ütle, et kõik tehingud peavad olema kirjalikud. Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis juhul, kui seadus ei ole lepingu vormi kindlaks määranud. 

Suulisi lepinguid on raske tõendada. Seega tuleb lepingu vormi valides alati mõelda, kas võib olla hiljem tarvis kokkulepitut tõendada. Kui läheb vaidluseks, on kirjalike lepingutega alati lihtsam – tihti piisab juba e-kirjast või vabas vormis kirjalikust kokkuleppest. Kaupa ostes või kellelegi raha laenates on kahtlemata kindlam tunne, kui leping on kirjalik ning tõestus kauba ostmisest või konkreetse summa laenamisest mustvalgelt paberil. Kirjalik leping iseenesest ei taga, et võlausaldaja oma raha tagasi saab, küll aga kindlustab see tema positsiooni. Suulise lepingu puhul ei ole kohtuvälist menetlust (nt inkasso) reeglina võimalik alustada, sest on vaja kirjalikult fikseeritud võlanõuet.

Lepinguid sõlmides tuleb arvestada ka vorminõudeid, mis on seadusega ette nähtud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 ütleb, et leping on kehtetu, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulevad vorminõuded ei ole täidetud. Näiteks peab kinnisvara võõrandamise leping olema notariaalses vormis. Notariaalne tõestamine tähendab seda, et notar kontrollib lisaks allkirjade õigsusele ka lepingu sisu ning selgitab seda pooltele. Notariaalset tõestamist vajavad kõik tehingud, mille kohta on seaduses selline nõue.

Mida peab leping kindlasti sisaldama?

Kui lepingusse kõik olulised asjaolud kirja panna, aitab see hiljem vaidlusi vältida. Võiks öelda, et mida rohkem on lepingus kirjas, seda paremini on poolte õigused tagatud ja kohustused määratletud. See aga ei tähenda, et lepingusse on vaja kogu seadus ümber kirjutada. Silmas tuleb lihtsalt pidada kõiki asjaolusid, mis selle lepingu puhul on olulised ja milles pooled on suuliselt kokku leppinud. Näiteks mida detailsemalt on lepingu eset kirjeldatud, seda lihtsam on hiljem sellele vajadusel viidata. Ja kui näiteks müüdaval asjal on puudused, on hea need müügilepingu vormistamisel üles lugeda, et ostja ei saaks hiljem väita, et ta ei olnud neist teadlik.

Lepingud võiksid olenemata liigist sisaldada järgnevaid andmeid:

• aeg ja koht, kus leping sõlmiti;
• lepingupooled, esindaja esindamise alus (vajadusel kontrollida volikirja olemasolu);
• mis on lepingu ese ja selle tunnused (nt ostetav asi, laenatav summa);
• lepingu väärtus ehk ostetava asja või teenuse hind, samuti arveldamisega seotud info;
• poolte õigused ja kohustused (asja/teenuse tellimine, üleandmine ja transport, kvaliteedi tagamine ja vastuvõtmine, tasumine);
• tähtaeg (kohustuste täitmiseks, nt tasu maksmise tähtaeg, asjade üleandmise tähtaeg, lepingu kestvuseks – kas leping on tähtajaline või tähtajatu);
• kuidas ja millistel tingimustel saab lepingut ennetähtaegselt lõpetada;
• sanktsioonid kohustuse rikkumise korral – kokku tasub leppida mõistlikus viivises ja leppetrahvides, sest need kohalduvad tavaliselt mõlemale osapoolele;
• lõppsätted, muud tingimused (lepingu jõustumine, lisatud dokumendid, kohaldatavad seadused, lepingu muutmise ning vaidlustamise kord);
• poolte allkirjad.

Samas ei ole vaja lepinguga reguleerida kõiki olukordi, mis maailmas juhtuda võivad. Kindlasti ei ole vaja lepingusse kirjutada tingimusi ja protseduure, mida tegelikult ei ole plaanis rakendama hakata. Alati tasub läbi mõelda, kuidas päriselt kaubad liiguvad ja kuidas käib omavaheline suhtlus. Enamasti on need olukorrad ju ette teada ja ennustatavad. Tihti kirjutatakse lepingusse hoopis teised tingimused kui reaalses elus olema hakkab. Näiteks lepitakse kokku, et kõik teated saadetakse tähitud kirjana posti teel. Sellist pidulikkust aga ei ole vaja, kui tegelikult plaanitakse suhelda e-posti või telefoni teel. Kõige parem on teateid saata e-mailiga, sest siis jääb suhtlusest ka märk maha.

Meie juristid on koostanud erinevaid lepingute põhjasid ja dokumente, mida saad koostamisel aluseks võtta, alustades erinevatest müügilepingutest ning lõpetades töösuhete, kinnisvara ja teenuste osutamisega seotud lepingutega.

Leping peab olema loetav

Lepingu koostamisel tuleb hinnata, kas kogu tekst ikka on vajalik. Kui leping on täis lauseid, mida tegelikult vaja ei ole, siis on tähtsat osa selles raskem üles leida. Laused stiilis „Lepingus reguleerimata küsimustes lähtuvad pooled Eesti Vabariigi seadustest“ ei ole iseenesest valed, kuid neid ei ole tarvis.

Lisaks tasub vältida tihedat viitamist lepingu teistele punktidele või hoopis lepingu lisadele, mida ei tule või pole kunagi olnudki. Selline viitamine teeb lepingu lugemise keeruliseks ja ebamugavaks, lisaks suurendab iga viitamine riski viites eksida.

Lepingutes kasutatav keel ei pea olema keeruline ega kantseliiti täis. Ei ole vaja lähtuda põhimõttest, et mida keerulisem tekst, seda tähtsam. Ja kindlasti ei ole vaja lepingusse punkte lihtsalt sellepärast, et need on seal alati olnud. Tekst peab olema lihtne ja mõlemale poolele arusaadav. Kui leping on lihtsasti loetav, hoiab see ära ka hilisemad vaidlused. 

Lepingud tuleb alati põhjalikult läbi lugeda

Lepingute lugemisel tuleb tähelepanu pöörata detailidele ning väikses kirjas tekstile. Nii saad olla kindel, et ei võta enda endale soovimatuid kohustusi. Kui midagi jääb lepingut lugedes arusaamatuks, tuleb alati pöörduda lepingupartneri poole. Selleks, et vältida hilisemaid vaidlusi, on oluline, et kokku lepitakse nii, nagu mõlemad pooled seda soovivad.

Tunne oma klienti

Üha enam soovivad ettevõtjad kontrollida oma äripartneri usaldusväärsust. Selline ettevõtte tausta kontrollimine on iga keskmise ja suurema ettevõtte tavapärane tegevus, et vältida petta saamist. Sellisel viisil õnnestub enamasti kindlaks teha, kas lepingupartner on tegelikult maksejõuline ning ega varasemalt ei ole teistel ettevõtjatel temaga probleeme olnud.

Lisaks sellele on üha olulisem tunda oma klienti ka seoses riikidele kehtestatud sanktsioonidega. Näiteks müües mööblit Ukrainasse ja saades oma klientidelt makseid läbi Ühendkuningriikide ettevõtte (kuna Ukrainast makstes on välisvaluutatehing kallis), peab ettevõtja olema täiesti kindel, et ei satu enesele teadmata rahapesuskeemi. Või osutades transporditeenust rahvusvahelisele logistikaettevõttele peab siinne ettevõtja kindlalt veenduma, et logistikafirma äripartnerid või kaubad ei oleks liiga riskantsed. Sanktsioonide rikkumine võib tähendada seda, et ettevõtte tegevus lõppeb sisuliselt päevapealt. Sattudes kahtlastesse skeemidesse, isegi kui see juhtub täiesti tahtmatult ja teadmatusest, võib tähendada, et ettevõttega ei julge enam koostööd teha ei rahvusvahelised koostööpartnerid ega ka pangad.

Keerulisem on lugu piiriüleste tehingupartneritega, sest tihti pole teada, mida ja kustkohast otsida. Lisaks on tegu võõrkeelsete dokumentidega. Eestis saab tehingupartneri tausta kontrollida erinevatest andmebaasidest internetis nagu näiteks Creditinfo, Äriregister ja Maksu- ja Tolliamet. Palju vajalikku infot saab ka lihtsalt interneti otsingumootorit kasutades.

Kaubanduskoda aitab oma partnerite kaudu välisriikidest päringuid teha ning seda teenust pakub ka Creditinfo. Lisaks saab paluda abi saatkondadelt või EAS-i esindajatelt.

Kokkuvõte

Ideaalselt toimiv leping ei tohi olla kallutatud liigselt ühele poolele ega olla liiga range. Ülepingutatud rangus loob pigem võimalusi vaidlusteks. Leping peaks sisaldama olulist ja asjakohast infot, et oleks osapoolte kohustused kirjas ja tagatud mõlema poole õigused. 

Lepingut sõlmides peab julgema oma huvi ja õigusi maksma panna ning oskama eristada olulist ebaolulisest. See tähendab, et lepingud tulebki tegelikult ka läbi lugeda.

Üha olulisemaks on muutumas lepingupartneri tausta kontroll enne lepingu sõlmimist. Seda tehes on võimalik vältida petta saamist, aga ka rahapesuskeemidesse sattumist.

Lepingu koostamisel on abiks erinevad lepingupõhjad, vajadusel aitavad kaubanduskoja juristid koostada lepingu vastavalt sinu ettevõtte soovidele või vaatavad üle olemasolevad lepingud.

Ja lõpetuseks, vähem kantseliiti on alati parem: füüsiline isik on tegelikult inimene.