Eesti meister ettevõtluses Venemaal

Hekotek on üks kummaline ja tore firma. Eestis teavad temast vähesed. Samas saab ta juba teist aastat järjest suure tunnustuse ettevõtluskonkursil.

Venemaal on Hekotekil kliente äärest ääreni, Arhangelskist kuni Vaikse ookeani äärse Vladivostokini välja, rääkimata suurest Siberist vahepeal.

Firma juhataja Heiki Einpaul ütleb, et Hekotek on Vene turul piisavalt suur, et „väikevargad“ teda ei häiriks. „Pealegi, nad ei saa ka aru, mis äri me teeme,“ lisab Einpaul. Teisalt on Hekotek liiga väike tekitamaks Venemaal poliitilisi tõmblusi. Einpaul ütleb, et natuke on olnud „kulmu kergitamist“, aga üldiselt toimetab firma Vene poliitilisest huvisfäärist väljaspool.

Millega Hekotek siis tegeleb, et Vene mafioosodki aru ei saa? Firma valmistab töös- tusseadmeid ja masinaid puidutöötlemise ettevõtetele. See võib olla puidugraanulitehas. See võib olla palkide sorteerimisliin. Või koguni lõikekonveier. „Valmistamine“ tähendab siinjuures võtmed-kätte-lahendust: klientide nõustamist, projekteerimist, tootmist. Kusjuures see viimane – tootmine – on ehk isegi kõige väiksema tähtsusega.

Kui Einpaul Tallinna lähedal Jüris ettevõtte kontoris ringi käib, juhib ta tähelepanu laudade taga arvutiekraane põrnitsevatele töötajatele: „Siit tuleb tegelik raha.“ Võib öelda, et suuresti müüb Hekotek oskusteavet. Tuleb, ütleme lihtsustatult, keegi nende juurde ja ütleb, et tahaks toota 100 000 tonni saematerjali aastas ja tal on selleks X kogus raha. Hekotek siis alustabki täitsa nullist: mida selleks vaja on, mis seadmeid ja masinaid. Firma projekteerib need seadmed ja liinid, siis valmistab ja toodab ning lõpuks veab need ka kliendi juurde kohale, paneb püsti ja õpetab, kuidas kasutada.

Ahela vahepealses osas ehk tootmises teeb Hekotek Einpauli sõnul ainult kõige lihtsamat ja kõige keerulisemat tööd, suurem osa tootmisest ostetakse allhankena sisse. Firma kontoris töötavad projekteerijad, nõustajad ja projektijuhid – need, kes toovad põhilise raha. Kui liigume välja õue peale tööstushallide juurde, siis siin avaneb pilt tavalisest tööstusettevõttest.

Einpaul selgitab, et kõige lihtsamat asja – parajasti keevitataksegi teraskonstruktsioone – on neil mõttekas teha sellepärast, et nii on odavam.

Tootmispoolt ei saaks täielikult kinni panna ja sajaprotsendiliselt nõustamisärile keskenduda seetõttu, et kliendid tahavad midagi näha ja katsuda. Ainult arvutiekraanilt projektide, tabelite ja jooniste näitamine ei müü nii hästi.

Firma asutas soomlane Heiki Koivunen. 1990ndate alguses läks Koivuneni Soome äri pankrotti, lisaks suri ka tema naine ootamatult. Selleks, et mees ennast otse öeldes masendusest surnuks ei jooks, tuli tal elus teha kannapööre: Koivunen saabus Eestisse ja alustas nullist. Nimi Hekotek tuleb tema enda ees- ja perekonnanimest, kuigi ta ise pole seda kunagi tunnistanud. Kõige esimene töötaja, kelle Koivunen palgale võttis, oligi Heiki Einpaul.

Täna on Koivunen ammu pensionil ja firmaga enam seotud pole. Einpaul on firma väikeaktsionär, enamusosalus Hekotekis kuulub Rootsi tööstuskontsernile Lifco. Lifco suuromanik on omakorda miljardärist Rootsi magnaat Carl Bennet. Kulda ja karda Lifco samas välja ei näita: valdusfirma kontor kujutab endast paari tuba Stockholmi kesklinnas, kus töötavad mõned inimesed.

Selline taust – Rootsi magnaadist omanik ja Vene oligarhidest kliendid – annab Hekotekile unikaalse võimaluse eri ärikultuure võrrelda. Võib tunduda üllatav, aga suuri erinevusi polegi. Rootsi „oligarhid“ on Einpauli sõnul võib-olla veidi rafineeritumad, aga nad on ikkagi oligarhid. „Rasked,“ jääb Einpaul mõttesse, „rasked iseloomud. Väga üksikud inimesed. Kui sa aga teed oma tööd ja suudad otsustada, siis koostöö sobib.”

Einpaul toob näite, kuidas nad koos Bennetiga mööda Siberit tuuritasid ja kliente külastasid. Pärast ametliku programmi lõppu oli vaja sööma minna ja keegi ütles umbes midagi sellist, et läheme linna peale ja vaatame. Bennetile selline stiil ei istunud. Ei ole nii, et „lähme vaatame“ – otsust on vaja! Ja kui sina otsust ei tee, teeb suur Boss ise. See kehtib nii olmeseikades kui ka firma juhtimises.

Kohe lükkab Einpaul ümber ka Venemaal äri tegemisega seotud müüdid. Näiteks, et seal asjade ajamiseks pead koos ülemustega vaatide kaupa viina jooma või kellegi selga seebitama. „Tegelikult on ka Vene ärimehed oma ala professionaalid – asjalikud ja konkreetsed, tahavad oma töö ära teha,“ räägib Einpaul. Polevat ka bürokraatial Venemaal ja Rootsis suuri erinevusi. Olgu, Rootsi bürokraadid ei varasta, aga Eestiga võrreldes on mõlemad riigid bürokraatlikud.

Hekotek on juba aastaid Lifco kontserni kuulunud ja selle aja jooksul on kõik nurgad maha joostud. Mõlemad pooled teavad, mida teine teeb, ja Hekotek on ka järele proovinud enda jaoks lubatud iseseisvuse piirid: mida võib Tallinnas teha ja otsustada, enne kui Stockholm sekkub. Hekotekile ja Einpaulile see sobib. „Lifco on meile hea omanik,“ võtab ta teema kokku.

Muidugi on nähtud igasuguseid aegu. Kümme aastat tagasi finants- ja kinnisvarasektorist alanud, aga siis majanduse igasse nurka laienenud kriis tabas ka Hekoteki valusalt. Väga kiiresti ja raske südamega tuli suur hulk inimesi lahti lasta.

Siis sai aga kriis läbi ja Hekotek ronis taas ülespoole, muuhulgas võeti tagasi ka suur osa töötajatest.

Täna töötab Hekotekis umbes 120 inimest. „See on paras suurus,“ ütleb Einpaul. Venemaal ollakse kõvad tegijad, üksikuid tooteid on läinud üle ilma, isegi Lõuna-Ameerikasse välja. Eksootilised turud on siiski pigem juhus ja nende nimel otseselt ei pingutata. Pigem käib see nii, et paned kusagile oma seadmed püsti ja seal tuleb mõni kontakt või partner, läheb mõni aeg mööda ja see partner helistab, et meil nüüd käsil uus projekt, äkki tahate kampa lüüa.

Kuhu aga edasi? Hiina? India? Lõuna-Ameerika suured riigid? „Minu eluajal jätkub Venemaalgi tööd küllaga,“ peab Einpaul hoogu. Tema sõnul Hekotek gigantsetele laienemisplaanidele, kiirele kasvule ja turgude vallutamisele ei mõtle. Firma on just selles suuruses, mis Einpaulile meeldib. Kui kasvaks kõvasti suuremaks, vajaks juba teistsugust juhtimist. „Võib-olla oleks siis juba mõttekam kaks firmat teha,“ viitab Hekoteki juht.

Esmakordselt ilmus trükises „Eesti Parimad Ettevõtted 2017“

Artikli autor Mikk Salu