Eesti seisukohtade kaitsmine ELi õigusloomes toimub nagu mustas kastis
Õigusloomes on järjest suurem osakaal Euroopa Liidu õigusaktidel ning see paneb ka Eesti riigile senisest suurema vastutuse seista ELi tasandil toimuvate õigusaktide ettepanekute läbirääkimistel võimalikult hästi Eesti riigi huvide eest.
Tänane olukord on selline, et huvigruppe kaasatakse üha rohkem Eesti seisukohtade kujundamisse, kuid pärast seisukohtade kinnitamist ei toimu üldreeglina enam suhtlust riigi ja huvigruppide vahel. Seetõttu puudub edasisest protsessist ülevaade ning keeruline on ka näiteks hinnata, kui edukalt kaitsevad meie ametnikud ja poliitikud Eesti huvisid Brüsselis.
Kuigi viimaste aastate jooksul on ministeeriumid hakanud huvigruppidelt küsima rohkem arvamust erinevate ELi õigusaktide ettepanekute kohta, on selles protsessis veel kõvasti arenguruumi. Näiteks ei saa rahul olla sellega, et ministeerium saadab huvigruppidele kümneid, kui mitte sadu lehekülgi ELi ettepanekuga seotud dokumente koos kuupäevaga, mis ajaks ministeerium vastust ootab, kuid algatuse sisu, eesmärki ja tausta ei ole ministeerium piisavalt lahti kirjutanud.
Täna on üldreeglina võimalik suurema või väiksema pingutuse järel leida, millised seisukohad kinnitas valitsus konkreetse ELi algatuse osas. Näiteks saab vaadata, millised on Eesti seisukohad palkade läbipaistvuse või kliimapaketiga seotud ELi õigusaktide ettepanekute osas.
Eesti huvide kaitsmine ELi õigusloomes ei ole läbipaistev
Pärast Eesti seisukohtade ametlikku kinnitamist tekib aga tunne, et Eesti ametlikud seisukohad lähevad musta kasti ning teema tuleb mustast kastist avalikkuse jaoks välja alles siis, kui direktiiv on ELis vastu võetud ning Eesti peab seda oma õigusesse üle võtma. Vahepealne läbirääkimiste protsess jääb aga teadmata.
Muuhulgas jääb teadmata, miks loobuvad meie ametnikud või poliitikud varasemalt kokku lepitud seisukohtade kaitsmisest või miks ei võeta Eesti seisukohti arvesse. Samuti ei ole reeglina infot selle kohta, millistele teemadele läbirääkimistel keskendutakse või milliseid muudatusi plaanitakse teha võrreldes ettepaneku esialgse versiooniga ning milline on Eesti seisukoht nende muudatuste osas.
On olnud juhtumeid, kus Eesti riigi seisukohad on olnud igati mõistlikud vähemalt ettevõtjate vaates, kuid ELi õigusakti lõplik versioon ei ole Eesti seisukohtadega üldse kooskõlas. Ühe sellise näitena saab tuua Eesti seisukohti direktiivi eelnõu kohta, mis käsitleb äriühingute kestlikkusaruandluse kohustust. Eesti seisukohtades rõhutati, et kestlikkusaruandluse standardite nõuded peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks tekitada ettevõtetele asjatut halduskoormust, kuid reaalsuses kaasneb selle direktiiviga ettevõtjatele märkimisväärselt suur halduskoormus. Teiseks näiteks on maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF määruse muutmine, kus Eesti toetas ELi ülese sidumise eesmärgi suurendamist LULUCF sektoris -310 Mt CO2 ekvivalendini aastaks 2030, kuid ELi poolt Eestile pakutav eesmärk on -2,5 Mt CO2. Sellistes olukordades tekib küsimus, kas ja kui palju pingutas Eesti riik oma seisukohtade kaitsmiseks?
Eesti seisukohtade kaitsmine ELi õigusakti ettepaneku läbirääkimisel peab muutuma läbipaistvamaks ja kaasavamaks. On hädavajalik, et vastav ministeerium hoiaks teemaga seotud huvigruppe kursis ELi ettepaneku läbirääkimiste käiguga. See aitab parandada protsessi läbipaistvust ning hoida huvigruppe plaanitavate muudatustega paremini kursis. Muu hulgas on see vajalik näiteks olukordades, kus Eestil on vaja oma seisukohtade kaitsmiseks uusi argumente või konkreetsemaid näiteid tuua või kui on vaja kompromisslahendust välja pakkuda. Ka selles osas tuleks julgemini kasutada huvigruppide abi. Lisaks on läbirääkimiste protsessis täiendav kaasamine vajalik, et huvigrupid saaksid anda oma hinnangu, millise mõjuga võib olla läbirääkimiste käigus ettepanekusse lisatava muudatuse mõju Eestile.
Huvigruppide kaasamist läbirääkimiste protsessi ei tuleks vaadelda kui tüütut kohustust ja ajakulu, vaid pigem on see võimalus senisest veelgi efektiivsemalt kaitsta Eesti riigi positsioone. Samuti annab täiendav infovahetus ametnikele võimaluse selgitada huvigruppidele, miks plaanitakse läbirääkimiste käigus ettepanekusse mõni muudatus sisse viia või miks ei ole võimalik kaitsta Eesti huvisid või miks neid ei võeta arvesse ELi tasandil.