Elukallidus ei õigusta palgatõusu

Viimaste aastate makromajandus on justkui pime toru kohalikus veepargis – pole teada, kuhu suunas see järgmisena pöörab, aga fakt on see, et järgmine kurv on järsk, ootamatu ning suund on allapoole. Surve, millega ettevõtjad peavad toime tulema, on märkimisväärne ja laiaulatuslik.

Inflatsiooniline majanduskeskkond on fookusesse toonud kaks teravat ja omavahel tugevasti seotud tegurit: tööjõukulud ja rahvusvaheline konkurentsivõime. Tõsi, me ei soovi olla odava tööjõu riik. Tahame olla kõrgtehnoloogiline ja kõrget lisandväärtust loov majandus. Kuid lisandväärtus on seotud ka sektoriga ning Eesti majandus ei saa püsida vaid IT-l, kus lisandväärtus on ajalooliselt kõrge. Me ei saa unustada oma juuri – tööstusel on ja jääb roll ekspordis ja majanduse ülalhoidmises.

Mõtleme hetkeks järele
Inimlikel põhjustel on elukalliduse tõus toonud suure surve palkadele. Koos tippspetsialistide puudusega on see viinud olukorrani, kus teatud sektorites on odavam toota meie põhilistes ekspordiriikides Soomes ja Rootsis kui Eestis. Las see lause hetk seista. Riigid, kuhu me eksportisime kümme aastat tagasi kui odavama tööjõuga maa, on nüüd meist konkurentsivõimelisemad.

See olukord ei ole jätkusuutlik. Meie väike majandus sõltub ekspordist ja seetõttu ei saa me õigustada palgatõusu Eesti elukalliduse tõusuga. Kahjuks ei lähe meie ekspordipartneritele korda Eesti toiduhindade hüppeline kasv. Klient Hollandis ei hooli sellest, kui palju maksab piim Selveris.

Küll aga ei tähenda see, et probleemi saaks ignoreerida. Ja siin tuleb mängu küsimus, mida me juhtidena endalt liiga harva küsime: kas me oleme oma osa teinud?

Töötaja vastutus on tulla tööle, anda endast parim ja õppida. Ettevõtte vastutus on protsessid, tööriistad, automaatika, koolitus, struktuur ja prioriteedid. Kui väärtus ei kasva, on enamasti süüdi süsteem, mitte inimesed. Aga süsteemi ehitab juht.

Kas oleme juhtidena teinud kõik?
Tehisintellekt ja automaatika ei ole enam tulevikujutt – need on tänase juhi test. Kes ei investeeri tööriistadesse, mis võimendavad töötaja võimekust, see lihtsalt ei tee oma tööd. Kui me nõuame töötajalt suuremat väärtuse loomist samade tööriistadega, oleme me ise illusiooni müüjad. Sama inimene, kes praegu toodab 30 eurot tunnis, võib õigetes tingimustes toota 60. See vahe ei tule vaid pingutusest – see tuleb peamiselt süsteemist.

Valus tõde on see, et paljusid Eesti ettevõtteid juhitakse praegugi, nagu neid juhiti viisteist aastat tagasi. Töötajalt nõutakse initsiatiivi, omanikutunnet ja paindlikkust, aga investeeringud seda soodustavatesse tingimustesse on juhuslikud ja mitte pidevad.

Lõpetuseks lihtne tõdemus: kui palk tõuseb kiiremini kui väärtusloome, siis lahkub töökoht. Ja seda otsust ei tee enam meie – selle teevad meie kliendid Soomes, Rootsis ja Hollandis.

Artikkel ilmus kaubanduskoja ajakirjas Teataja 4/2026
Autor: Rait Rebane, K-Prindi juht
Foto: Erlend Štaub