Euroopa Liidu konkurentsivõimest
Euroopa Liidu (EL) konkurentsivõimega ei ole hästi. Sellest on juba mõnda aega rääkinud erinevad ettevõtjad ja ettevõtlusorganisatsioonid nii liikmesriikides kui ka EL tasandil ja nüüd tasapisi on seda tunnistanud ka Euroopa Komisjon.
Nii näiteks oma eeelmise aasta märtsis avaldatud teatises ELi pikaajalise konkurentsivõime kohta tunnistab EK, et ELi konkurentsivõime on võrdluses muu maailmaga maha jäänud, eriti tootlikkuse ja teatavate valdkonnaüleste tehnoloogiate osas. Samal ajal soovib EL tugevdada oma vastupanuvõimet ja mõju maailmas. Teatisega soovibki EK esitada sellised konkurentsivõime eesmärgid, mille abil oleks võimalik saavutada ELi pikaajalised strateegilised eesmärgid, käsitledes tulevasi probleeme pärast 2030. aastat.
Taustaks teadmine, et prognooside kohaselt väheneb ELi osakaal maailmamajanduses 2050. aastaks järk-järgult peaaegu 15%-lt vaid 9%-le. Kuna teatise eesmärk oli anda sisendeid juhtide aruteludeks Euroopa majanduse pikaajalise konkurentsivõime ja tootlikkuse üle, sai see üheks aluseks, millega alustasid tööd ja tulid välja (või on tulemas) oma ettepanekutega nii Enrico Letta (ettepanekud avaldatud) kui Mario Draghi (ettepaneud esitatakse juunis).
Oma esialgses teatises aga Euroopa konkurentsivõimelise tuleviku edendamiseks pakkus EK välja töötada üheksa üksteist tugevdava teguriga, mis peaks siis koosmõjus tugavdama EL konkurentsivõimet.
Euroopa Komisjoni poolt pakutavad tegurid on:
1. Toimiv ühtne turg
EK hinnangul on ühtse turu laiendamine ja süvendamine kulutõhusaim ELi tootlikkuse tagamise meede. Nii kaupade kui ka teenustega kauplemisel on integratsiooni tase viimase 30 aasta jooksul kahekordistunud, kuid teenuste valdkonnas, mille arvel on ligikaudu 70 % ELi SKPst, on integratsiooni tase tunduvalt madalam kui kaupade puhul. Siin näebki EK suurimat arengupotentsiaali.
2. Juurdepääs erakapitalile ja investeeringutele
Konkurentsivõimelise majanduse jaoks on vaja tõhusat juurdepääsu rahastamisele. Kuigi avaliku sektori toetusel on investeeringute kaasamisel ülioluline roll, on vajaduste ulatuse tõttu tingimata vaja ka märkimisväärset erasektori poolset rahastamist. Juurdepääs rahastamisele on ELis viimastel aastatel küll tunduvalt paranenud, kuid riskikapitali (eelkõige kasvavate ja laienevate ettevõtete jaoks) on endiselt vähe. Erainvesteeringute kaasamiseks, rahastamisallikate mitmekesistamiseks ja kapitali tõhusaks paigutamiseks kogu ELis on hädasti vaja süvendada kapitaliturgude liitu. EK usub, et see annab ettevõtetele Euroopas tegevuse alustamisel ja laiendamisel juurdepääsu erinevatele rahastamis- ja investeerimisvõimalustele. Lisaks peab EL saama piiriüleste investeeringute lihtsustamiseks võitu killustatusest. Selleks on vaja maksejõuetusõiguse täiendavat ühtlustamist, lihtsamat juurdepääsu kapitaliturgudele, eelkõige VKEde jaoks, jaeinvestorite sügavamat kaasamist kapitaliturgudele, usaldusväärset turutaristut, lihtsat juurdepääsu finantsteabele ja integreeritumat järelevalvet.
3. Avaliku sektori investeeringud ja taristu
Komisjon ütleb, et Euroopa majanduse juhtimise raamistikku tuleb kiiresti reformida, et võtta ELi eelarve-eeskirjades täielikult arvesse uut majanduslikku ja geopoliitilist reaalsust. Kogu ELis on vaja suurendada energia-, transpordi- ja ühenduvustaristu suutlikkust ning moderniseerida neid taristuid, et toetada tööstuse kasvu ja saada täit kasu ühtse turu võimalustest.
4. Teadusuuringud ja innovatsioon
Euroopa Komisjon rõhutab, et ELi tööstus jääks konkurentsivõimeliseks, peab ta kiirendama innovatsiooni tempot, eelkõige rohe- ja digipöörde valdkonnas ning tuleviku majandust ja ühiskonda kujundavates sektorites. ELi ja liikmesriikide eelarves on selleks vahendid. Erasektori kulutused teadus- ja arendustegevusele on võrreldes ELi üleilmsete konkurentidega siiski suhteliselt väikesed. Suurenema peab ka erarahastamine. Lisaks rahastamise kiirendamisele peaksid uuenduslikel idufirmadel ja VKEdel olema sobivad ettevõtlustingimused, et nad saaksid laieneda ja ELi jääda.
5. Energeetika
EK konstateerib, et oma konkurentsivõime säilitamiseks vajab EL usaldusväärset ja kindlat taskukohase energiaga varustamist ning hästi integreeritud energiaturgu, mis suudab häiretega toime tulla. Energiahinnad on ELis juba varasemast ajast kõrgemad kui maailma teistes piirkondades ning see lõhe on Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu viimasel ajal suurenenud. Energiahinnad püsivad ELis veel mitu aastat kõrgemad kui nii mõnelgi üleilmsel konkurendil. Siin näeb EK lahendusena juba varasemalt korduvalt öeldut – keskse tähtsusega on taastuvate energiaallikate kiirem kasutuselevõtt ja energiatõhusus. See võimaldaks parandada meie (st EL) majanduse põhinäitajaid, alandades energiahindu ja samas tagades energiasõltumatuse.
6. Ringlus
EK väitel annab ringmajandus suure võimaluse vähendada ressursisõltuvust ja jäätmeid ning suurendada loodusvarade tootlikkust, tööhõivet ja majanduskasvu. Samuti võimaldab see luua uusi teenuseid, ringmajandusel põhinevaid ärimudeleid, millega pakutakse tooteid kui teenuseid, vastastikust jagamist, nõudluspõhist tootmist ja digilahendusi. ELi ringmajanduse poliitika toetab ELi eesmärki vähendada kaubandussõltuvust.
7. Digipööre
Digitaliseerimine on tulevase konkurentsivõime alustala ning EL peab tegema jõupingutusi, et selles olulises sektoris teistele järele jõuda ja haarata maailmas juhtroll. Digikümnendi poliitikaprogrammis on seatud eesmärgid, mis tuleb saavutada 2030. aastaks. EK välja hõigatud eesmärk on, et üle 90 % liidu VKEdest saavutaks vähemalt algtasemel digimahukuse ja vähemalt 75 % ettevõtetest võtaks kasutusele pilvandmetöötlusteenused, suurandmed või tehisintellektipõhise tehnoloogia.
8. Haridus ja oskused
Tuleb astuda täiendavaid samme, et leida kestlik lahendus ELi majandust mõjutavale oskuste nappusele, milleks edendatakse oskuste esikohale seadmise lähenemisviisi. See selle lähenemisviisiga väärtustatakse ja tunnustatakse tegelikke oskusi, mitte kvalifikatsioone. Lisaks on vaja oskuste ülekantavust kogu ELis.
9. Kaubandus ja avatud strateegiline autonoomia
EK sõnul tuleb kehtestada majandusjulgeoleku koordineeritud raamistik, milles riskidega tegeletakse sihipäraselt, kaitstes samal ajal avatud kaubanduse ja digitaalse koostöö eeliseid. EL kasutab strateegiliselt ka olemasolevaid autonoomseid vahendeid, nagu kaubanduse kaitsemeetmed, välisriigi subsiidiumide määrus, rahvusvaheliste hangete instrument või kavandatav ELi survestamisvastane õigusakt.
Samuti on selle kõige toimimiseks vaja majanduskasvu soodustavat õigusraamistikku. Euroopa ettevõtetel aga tuleb tulevikuks investeerimisotsuste tegemisel silmas pidada ebakindlust, tarnepiiranguid ja seda, et konkurents ei pruugi olla alati aus.
EK materjale vahendas Reet Teder