Ka Harvardi diplom ei anna elamisluba

Mõned nädalad tagasi sai kinnitust ammu kardetud fakt – välismaalaste sisserände piirarv täitub sel aastal juba juulis. See tähendab, et kui mõni kolmandast riigist pärit välismaalane soovib elamisloa alusel Eestisse tööle tulla, ei anna riik selleks luba, vähemalt mitte sel aastal. Isegi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi või Stanfordi ülikooli lõpetanud India, Venemaa või Türgi kodanikule öeldakse kindel „ei“.

See on halb uudis mitte ainult ettevõtjatele, vaid laiemalt kogu riigile. 2017. aastaks ettenähtud sisserände piirarvu täitumine ei võimalda ettevõtjatel leevendada töökäte puudust, mis on kerkinud üheks olulisemaks ettevõtluskeskkonna kitsaskohaks. Töökäte puudus on suur murekoht mitte ainult IT-sektoris, vaid ka paljudes teistes valdkondades, alates tööstusest ja kaubandusest ning lõpetades veonduse ja ehitusega. Kui ettevõtjad ei leia sobivaid töötajaid, võivad ära jääda ka investeeringud ning uute töökohtade loomised.

Riigile tähendab kvoodi täitumine täiendavast maksutulust ilma jäämist rohkem kui 5 mln euro ulatuses. Järgnevatel aastatel on mõju veelgi suurem, kui tänast kvoodisüsteemi ei muudeta. Lisaks avaldab sisserände piirarvu täitumine mõju Eesti riigi kuvandile. Kui teatud toodete või teenuste osas võib defitsiidi tekkimine kaasa tuua huvi suurenemise ja nõudluse kasvu, näiteks Tesla elektriautode Model 3 puhul, siis välisspetsialistide riiki meelitamise osas see põhimõte ilmselt ei kehti. Pigem on kvoodi täitumisel negatiivne mõju Eesti mainele, andes välja signaali, et Eesti majandusse panustavad välisspetsialistid ei ole siia oodatud.

Poliitikud on 1993. aastast pärit kvoodiga seonduvast murest aru saanud ja möönavad, et tänane olukord vajab muutmist. Samas ei olda valmis kiireid otsuseid vastu võtma, sest teema vajab väidetavalt põhjalikumat analüüsi. Kui mitmeid olulisi ja mahukaid maksumuudatusi oli valitsus suuteline paari kuuga välja töötama ja ellu viima, siis mõne sätte muutmine välismaalaste seaduses võtab neil rohkem aega.

Samas ülearu palju aega muudatuse tegemiseks ei ole, sest töökäte puudus süveneb aasta-aastalt. Eesti demograafilise olukorra tõttu väheneb tööealine elanikkond ca 6000 inimese võrra aastas ning prognooside kohaselt on aastaks 2040 Eestis 160 000 tööealist inimest vähem kui täna.

Üks põhjus, miks ei soovita kiires tempos sisserände kvooti kaotada või seda vähemalt suurendada, peitub ilmselt ühiskonnas levinud müütides ja hirmudes seoses välismaalaste Eestisse elama asumisega ja siin töötamisega. Näiteks kardetakse, et välismaalased võtavad kohalikelt inimestelt töö, suurendavad kuritegevust, ei sulandu Eesti ühiskonda või hakkavad elama meie sotsiaalkaitsesüsteemi kulul.

Kes on need kolmandatest riikidest pärit inimesed, kes tulevad Eestisse elamisloa alusel tööle ning tekitavad vähemalt teatud ringkondades hirmu? Suurem osa neist on kvalifitseeritud töötajad, kellest on Eesti tööturul puudus. Nende hulgas on nii keevitajaid, lukkseppasid, insenere, ehitajaid, IT-spetsialiste, arste, ehitustöölisi, teadlasi, õpetajaid, treenereid, vaimulikke, balletitantsijaid ja veel muude erialade esindajaid. Nendel välisspetsialistidel on reeglina kõrgharidus või siis kutseharidus. Ja neile makstakse seadusest tulenevalt vähemalt Eesti keskmist palka.

Eelnev kirjeldus ei viita sellele, et peaksime Eestis töötavate välisspetsialistide pärast hirmul olema. Jah, nende hulgas võib leiduda mõni kurjategija, kuid neid on ka Eesti kodanike seas. Mõne üksikjuhtumi pinnalt ei peaks tegema üldistusi kõikide välismaalaste kohta.

Inimeste hirme ei ole võimalik mõne kuuga hajutada, küll aga on hea tahtmise korral võimalik muuta välismaalaste seadust selliselt, et sisserände piirarv ei takistaks kolmandate riikide kodanikele elamisloa andmist. Hetkel on arutluse all neli erinevat ideed.

Esimese lahenduse kohaselt võiks välismaalaste kvoodi kui ajaloolise jäänuki seadusest üldse välja võtta. Teine ettepanek keskendub sisserände piirarvu tõstmisele, näiteks kolm korda ehk ca 4000 inimeseni aastas. Kolmas võimalus on vabastada teatud valdkonnad või välismaalaste grupid kvoodi alt. Näiteks selle aasta algusest ei lähe kvoodi alla enam IT-spetsialistid ja iduettevõtete töötajad. Neljanda lahendusena on välja pakutud kvoodi asendamist punktisüsteemiga, mille kohaselt antakse elamisluba vaid nendele välisspetsialistidele, kes vastavad teatud kriteeriumitele. Loomulikult on võimalik erinevaid lahendusi ka omavahel kombineerida.

Kaubandus-tööstuskoda on varasemalt riigile välja pakkunud kolme esimest lahendust. Kui sisserände piirarvu kaotamine tundub liiga revolutsioonilise sammuna, siis peame mõistlikuks vabastada kvoodi alt need välismaalased, kes töötavad Eestis usaldusväärse tööandja juures. Usaldusväärseks tööandjaks võiks lugeda tööandjat, kes vastab teatud kriteeriumitele. Näiteks puudub tööandjal maksuvõlg, aruanded ja deklaratsioonid on riigile esitatud ning tööandja on juba tegutsenud teatud perioodi.  

Töökäte puudus on Eesti jaoks tõsine probleem ning seda murekohta ei peaks süvendama sisserände kvoodi või muude kunstlike ja põhjendamatute piirangute abil. Eesti ettevõtete jaoks ei ole välisspetsialisti palkamine reeglina esimene valik, vaid pigem viimane õlekõrs töökäte puuduse leevendamiseks. Seetõttu peaks ettevõtjatel olema võimalus valida sobivat töötajat mitte ainult EL-i, USA ja Jaapani kodanike hulgast, kes on kvoodi alt vabastatud, vaid ka muude riikide kodanike seast.

Marko Udras
Kaubandus-tööstuskoja poliitikakujundamise- ja õigusosakonna juhataja

Artikkel ilmus esmakordselt Äripäevas 24.07.2107.