Linnade avaja
Eelmisel aastal pälvis noore ettevõtja tiitli ja 5000 euro suuruse preemia Swedbankilt Markus Villig ettevõttest Taxify OÜ. Markus on suutnud lühikese ajaga luua ja laiendada Taxify väikesest Eesti start-upist edukaks platvormiks rohkem kui 15 riigis. Ja kindlasti ei peatu areng sellega! Markus on ka aktiivne ettevõtluse edendaja ühiskonnas, osaledes igal võimalusel nii koolinoortele kui kogenud ettevõtjatele mõeldud koolitustel, innustades inimesi oma kogemustega. Just nendel põhjustel pidas žürii teda tiitli ja preemia vääriliseks!
Loe Markuse "linnade avamisest" möödunud aastal ajakirjas "Eesti Parimad Ettevõtted 2016" ilmunud artiklist ja saa inspiratsiooni kandideerida noore ettevõtja preemia 2017 konkursil!
Taxify asutajast Markus Villigist õhkub enesekindlust. Kõigest kolme aastaga on Reaalkooli värske lõpetaja loodud äpp, mis laseb taksosoovijal kutsuda endale järele kõige lähemal paikneva vaba takso või rendiauto, kasvanud tegutsema 15 riigis.
Taxify väärtuseks hinnati 2015. aastal umbes kümme miljonit eurot suuresti tänu vaimustunud investorite poolt sissemakstud rahale. See raha on võimaldanud kiire laienemise Ida-Euroopast Aafrika lõunatippu viival trajektooril.
„Oulu, Tallinn, Tartu, Pärnu, Riia, Vilnius, Grodna (see on see väike linn Valgevenes, millest te siiani midagi kuulnud polnud), Kiiev, Praha, Budapest, Bukarest, Belgrad, Thbilisi, Kiiev, Johannesburg ja veel mõned turud Aafrikas,“ loetleb Villig seniseid vallutusi emotsioonitul häälel. 15 riigis on ettevõttel kokku 750 000 klienti ning 15 000 juhti.
„Päevakavas on mul peamiselt linnade avamine või olemasolevate linnade juhtimine – vaadata, et seal kõik toimib, et inimesed saavad normaalse hinnaga autosid tellida, et kliendid ja juhid on rahul.“
Kunagi pole kõik rahul. Näiteks Amsterdamist suitsetati Taxify minema („testisime turgu, kuid otsustasime, et see pole piisavalt huvitav,“ eelistab Villig öelda), sest kohalik taksokartell lihtsalt keelas kõigil juhtidel Taxifyga liitumise ära ning sõidujagamine pole reguleeritud.
Hollandis tegutsemist jätkaval Uberil on raha, et saadud trahve kinni maksta. Taxify – enda sõnutsi „maailma efektiivseim transpordirakendus“ – nii aga mängida ei taha ning USA, Kanada, Hiina või India turgudest hetkel isegi ei unista. Aafrika ja Ida-Euroopa „metsikus läänes“ on seevastu avaram ja lihtsam (investorid armastavad fakti, et Taxify, kuigi laienemisest higisena jätkuvalt kahjumlik, on leidnud uusi turgusid kümneid kordi pisemate kuludega kui suurkonkurendid). Johannesburgis liituvat Taxifyga sadakond mustanahalist taksojuhti nädalas, ettevõtte palgal – autosid üle vaatamas, juhtidele 30minutilisi kiirkoolitusi tegemas – on Lõuna-Aafrika Vabariigis kümmekond Taxify palgalist.
„Turu avamine“ käib tegelikult „väga lihtsalt“, paljastab Villig, kes firma algaegadel juhte skautinud ka ise – tänavailt ja taksopeatustest. „Nairobis läks otsusest avamiseni üks kuu. Paneme lihtsalt üles oma online-reklaamid ja hakkame juhte otsima ja kui piisav kogus juhte koos, siis palkame kohaliku. Kohalikke me oleme viimasel ajal palganud ainult Skype’i intervjuude põhjal, näost näkku kohtumata.“ Kuid hoolimata teatava klienditeeninduse pakkumisest – Villig vastab sotsiaalmeedias näiteks ise Taxifyd puudutavatele küsimustele või nurinatele – ei võta firma mingit vastutust Taxify kaudu tellitud autojuhi süül õnnetusse sattumise tagajärgede eest. „Taxify on ainult tehnoloogiafirma, kes loob IT-platvormi. Võrdluseks näiteks Facebook või Twitter annavad inimestele võimaluse infot jagada, aga kuidas platvormi kasutatakse, on juba iga inimese vastutus,“ ütleb Villig, rõhutades siiski, et kõigis riikides innustatakse juhte ostma endale kindlustusfirmadelt „täiendavat kaitset“.
Aina enam on Taxify kehtestanud end vahendajast (Johannesburgis võetakse sõiduteenust pakkuvalt juhilt komisjoniks 15 protsenti reisi maksumuse hinnast; Eestis „sõltuvalt autost“ 15–20 protsenti) brändiomanikuks, hinnastamise kehtestajaks. Need sohvrid, kellele tundus talumatu, et Taxify tahab küsitavat hinda ette kirjutada, on alistunud või platvormist lahkunud.
„Nägime, et paljud sõidavad 15 aastat vanade autodega ja küsivad sama raha mis Tallink või Tulika,“ põhjendab Villig hinnalage, mis osal juhtidel pead teoreetilistes kapitalismiavarustes soovitud moel püsti ajada ei lase. Samas peab Taxify ka Tallinki ja Tulika tariife liiga kõrgeks, mistõttu mõlemast suurfirmast on jäänud Taxifysse osalema vaid osa taksojuhte ja sedagi omal algatusel (Tallink ja Tulika üritavad puhuda elu sisse omaenda äpile Taxofon).
Igal hommikul sõidab Villig Taxify kaudu tellitud autoga Viimsist Veerenni tänavale kontorisse ning õhtul tagasi koju. Paarile-kolmele juhile on sõit üsnagi märkamatu noorukese kliendiga saanud ka viimaseks: veidi hiljem on helistanud Taxify klienditeenindus ning teatanud, et leping lõpetatakse. „Liiga vanad autod või kehv keeleoskus,“ märgib Villig napilt.
On ta geenius? Võib-olla mitte just „meite oma Zuckerberg“ – sõiduäppe oli juba enne Taxify loomist kümneid –, küll aga nutikas ärimees, kelle mõtted liiguvad juba sinnapoole, kuidas panna kokku kogutud taksolaevastik vedama ka pakke või pitsasid; kuidas kliente lojaalsuse eest tänama hakata (Uber premeerib iga sõidule kulutatud euro eest ühe Starwoodi hotelliketi Starpointsiga).
Seda, kui paljud „kiisud“ Taxify tõttu töö on kaotanud, Villig ei tea, kuid turult olevat viimastel aastatel lahkunud üks-kaks taksofirmat. Samas kassid, kuigi ta neid ise ei pea, talle meeldivad.
Autor: Krister Kivi
Foto: Tiit Blaat
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas „Eesti parimad ettevõtted 2016“.