Mida arvata riigiasutuste kolimise plaanist?

Uurisime kaubanduskoja regionaalsetest esindustest, mida nemad ministeeriumi plaanist arvavad.

Toomas Hansson, Tartumaa esinduse juht

Riigiasutuste Tallinnast väljakolimisega seoses on eelkõige räägitud asutuste nimekirjast, töötajate arvust, võimalikest sihtkohtadest ja kohati ka kuludest. Samas on väga üldsõnaliselt käsitletud kavandatava aktsiooni konkreetseid eesmärke.

Koalitsioonilepe, millele pidevalt viidatakse, on selles küsimuses isevalitsejalikult lakooniline, öeldes – „Viime riigiasutusi maakondadesse“. Suhteliselt ümmarguseks ja siledaks jääb ka riigihalduse ministri Mihhail Korbi selgitus, et töökohtade kolimisel on suur regionaalpoliitiline mõju.

Täpsustava põhjendusena on minister välja toonud asjaolu, et haldusreformi ja maavalitsuste reformi käigus kaob maakondades 700 töökohta ning neid tuleb kuidagi kompenseerida. Kui aktsiooni mõte on tagada kriitiline arv riigiametnikke maakondades, siis tekib paratamatult kiuslik küsimus, et võib-olla oleks selle eesmärgi saavutamiseks mõistlikum loobuda kavandatavast suurkolimisest ja säilitada töökohad maavalitsustes, peenhäälestades vajadusel viimaste tegevust. Sellega langeksid ära mõnedki raskesti vastatavad küsimused – näiteks on selge, miks Valga maavalitsus asub Valgas, kuid keeruline on vastata, miks keskkonnaagentuur peaks asuma just nimelt Valgas.

Ilus oleks, kui kodanikele saaks arusaadavalt selgitada, et selle reformi kaudu muutub Eesti riigi haldamine efektiivsemaks ja inimsõbralikumaks. Veel ilusam oleks, kui kolimise sihtkohti saaks ratsionaalselt põhjendada ja ei tekiks muljet, et tegutsetakse lihtsalt „kõigile midagi“ põhimõttel. Kohati on võimalik tekitada loogilisi seoseid. Näiteks viies RMK ja SA Erametsakeskus Põlvasse, satuksid need Eesti põhilistele metsaaladele lähemale. Viies rahvakultuuri keskuse Viljandisse tekiks füüsiline lähedus Viljandi kultuuriakadeemiaga. Samas vangerdused haridus- ja teadusministeeriumi, Innove ja Archimedesega tunduvad mõttetu süsteemi lõhkumise ja raha põletamisena. Õnneks on viimastel andmetel sellest plaanist loobutud.

Vaadates kavandatavaid ümberkorraldusi regionaalse tööhõivekavana, on raske sellesse üheselt suhtuda. Karta on, et enamuses kolimiste sihtkohtades pole vajaliku kvalifikatsiooniga inimesed töötukassa nimekirjades pakkumise ootel. Seega võib asutuste komplekteerimisel tekkida tõrkeid ja vajadust rakendada kulukaid motivatsioonipakette. Samas pikemas perspektiivis poleks paha, kui edasipüüdlikele noortele tekiksid karjäärikohad ka väljaspool Tallinna.

Küünilisematel inimestel võib tekkida kahtlus, et võib-olla on plaani väljakäimise põhiline eesmärk püüda valimistel provintslaste hääli ja koalitsioonil puudub tahe ning valmisolek viia väljakolimine ellu ligilähedaseltki selles mahus, nagu see on algselt välja pakutud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et regioonidel on väljapakutud plaanist ainult võita (välja arvatud erandlik ministeeriumi tagasikolimise idee). Kui vaadata asja riigi kui terviku seisukohast, siis on selge, et see ei ole kõige kuluefektiivsem viis ääremaastumisega võitlemiseks.

Toomas Kuuda, Pärnumaa esinduse juht

Kuigi plaanil on regionaalse arengu mõttes positiivseid külgi, siis selliste protsesside elluviimisel tuleb tahes-tahtmata arvestada erinevate aspektidega.

Korbi plaan meenutab esmapilgul „12 toolist“ tuntud Ostap Benderi mõttelendu Vasjuki maleklubis, kus suurtel mõttelendudel polnud erilist seost reaalsusega. Seetõttu ei saa seda eriti tõsiselt võtta. Nii suures mahus üheaegset ja kiiret ümberasumist on võimatu teostada. Enne tuleks teha põhjalikud analüüsid ja siis avaldada valitsuse ametlik seisukoht.

Taoliste kolimiste suurim probleem on teadagi töötajad ehk vastava kompetentsiga inimesed, keda regionaalsetes keskustes lihtsalt pole. Siingi on lihtsamaid ja keerulisemaid variante. Näiteks Viljandis on aastaid tegutsenud statistikaameti üks osakond, mille etapiviisiline kasvatamine võimaldakski ehk mingi aja jooksul kogu ametkonna Tallinnast sinna üle viia. Tunduvalt keerulisem on lahendada kaadriprobleem sisekaitseakadeemia kolimisel Narva, kus nõutavat kaadrit lihtsalt pole ning paljud praegu Tallinnas töötavad inimesed oma elukohast lahkuda ei saa ega soovi (kellel lapsed koolides, kellel vanemad hooldada jne). Kaadriprobleemi lahendamine on selliste kolimiste võtmeküsimus.

90ndate lõpul, mil töötasin Pärnu linnavalitsuses, räägiti palju turismiarenduskeskuse (siis olid need iseseisvad praeguse EASi üksused) ületoomisest Pärnusse. TÜ Pärnu kolledži turismi eriala koos sealse kompetentsikeskusega oleks tekitanud riigiameti, kolledži ja Pärnu turismiettevõtete näol arvestatava turismivaldkonna kompetentsi ja sidususe. Tol ajal see muidugi jutuks jäigi.

Kaheldava väärtusega on ka maanteeameti ületoomise plaan Pärnusse. Rootsi maanteeamet asub küll väikeses 40 000 elanikuga Borlänges ca 200 km Stockholmist, kuid Eesti võiks pigem kaaluda juba eelpool nimetatud põhjustel turismikeskuse Pärnusse toomist. See sõltub aga sellest, kuidas EASis on töö korraldatud ja kas turismiarenduskeskust saab ülejäänust füüsiliselt lahti haakida.

Tähtsad on ka ülekolimisega tekkivad kulud, eelkõige infrastruktuuri väljaarendamisel ja ametkondade seotus teiste riigistruktuuridega. Haridusministeeriumi puhul tekkiski omal ajal olukord, kus selle üks osakond asub endiselt Tallinnas, paljud töötajad pendeldavad kahe linna vahet.

Margus Ilmjärv, Ida-Virumaa esinduse juht

Osade riigiasutuste regioonidesse kolimise plaan on samm õiges suunas. Eesti riik on praegu tasakaalust väljas – see tähendab, et nii inimesi kui ka ettevõtteid on maapiirkondades vähemaks jäänud ja kõik koonduvad peamiselt Tallinnasse või vähemalt Tallinna ringtee piiridesse. Minu hinnangul pole selline Eesti jätkusuutlik. Riik peab olukorra parandamiseks midagi tegema. Sisekaitseakadeemia kolimine Narva on ainult üks võimalus seda teha.

Sisekaitseakadeemia kolimisega kaasneks rida positiivseid aspekte. See suurendaks Narvas kindlasti turvalisust ja motiveeriks kohalikke eesti keelt õppima. Lisaks annaks see vene noortele karjäärivõimaluse ja riigi poolt vaadatuna hea võimaluse nende sidumiseks muu ühiskonnaga, aga ka lojaalsuse kasvatamiseks.

Teatud osa riigiasutuste regioonidesse paigutamine muudaks kohalike inimeste suhtumist riiki positiivsemaks, looks kvaliteetseid töökohti ja motiveeriks  siinseid inimesi Tallinna kolimisest loobuma või siis mujal hariduse omandanud noori oma kodukanti tagasi pöörduma. Lisaks survestaks see paremini korraldama ühistranspordi toimimist, millest võidaksid ka teised ettevõtted ja asutused.

Siiski tuleb arvestada, et kampaania korras ei tohiks hakata riigiasutusi n.-ö. küüditama. Riigil on võimalus Eesti uuesti tasakaalu viia, kuid seda tuleb teha targalt ja läbimõeldult. Ja loomulikult tuleb meeles pidada, et tegemist on plaaniga, mis mõjub riigi eelarvele rusuvalt. Pigem võiks panustada tugevamalt regioonide arengu toetamisele ja olemasoleva elanikkonna motiveerimisele mitte lahkuda.