Toomas Lumani kõne Ärihooaja avamisel 26.08.2023

Head Kaubanduskoja liikmed ja sõbrad, head külalised!

Tere tulemast järjekordsele ärihooaja avamisele. Seekord kooli, tehnikaülikooli. See mis haridusmaailmas toimub, läheb meile väga korda. Läheb nii palju, et hariduse tähtust, alates algharidusest kuni kõrghariduseni, rõhutame praktiliselt igas sõnavõtus ja arvamusartiklis. Nii hästi kui läheb ülikoolil, nii hästi, kui elab ja areneb haridussüsteem tervikuna, saab arendada ka riik ise ja ettevõtlus sealhulgas. Riigi, ühiskonna ja ettevõtluse arenguks on igal juhul vaja tarku ja ettevõtlikke inimesi. Ülikoolil on siin väga suur roll kanda ning julgen öelda, et teadusmaasikul on viimastel aastatel palju head tööd tehtud. On suurendatud koostööd ettevõtjatega, on muututud rahvusvahelisemaks igas aspektis. Piiratud ressursside tingimustes on tehtud väga head tööd.

Aga see on ülikool. Kõrgkooli eelduseks on siiski põhi- ja gümnaasiumihariduse omandamine ja mitte ainult omandamine, vaid heal tasemel omandamine. Sest kui baas on nõrk, siis ülikoolis sinna peale enam tipptegijat ei kasvata. Ning siin on pilt muidugi jätkuvalt kehv, sest vaata numbreid kuidas sa vaatad, aga viimase kümne aasta jooksul on kahe ülikooli peale füüsikaõpetaja väljaõppe saanud vaid 13 noort. Iga aasta kohta keskmiselt 1, sest statistikat arvestades, need kolm ülejäänut, koolis üle ühe aasta vastu ei pidanud.

Mul on küll hea meel, et viimastel aastatel on poliitikud saanud valimiskampaaniates valijatele teada anda, et pedagoogi erialad on muutunud järjest populaarsemaks, kuid paraku räägime siinkohal enamasti siiski alushariduse pedagoogidest või lasteaiakasvatajate koolitusest. Reaalainete õpetajate puudusele gümnaasiumiastmes ei paista leevendust aga veel kuskilt. Ning kahjuks ei näe ma siin ka erilist poliitilist tahet seda olukorda muuta, sest nagu ikka – muutused hakkaksid välja paistma alles pärast järgmist valimistsüklit aga hääli on vaja palju varem.

Head külalised. Maksud ja riigi rahandus on viimasel kevad-suvel palju jutuks olnud. Ettevõtlusorganisatsioonid on mõistnud üsna hästi muutunud olukorda, mis nõuab Eesti riigi julgeoleku tagamiseks suuremaid kulusid. Nii ei tekitanud üldine käibemaksumäära tõstmine, ega ka tulumaksumäära tõstmine suurt vastuseisu. Me saame hästi aru, et olukord ongi muutunud. Riigikaitsesse tuleb panustada rohkem. Tervishoid, haridus ja sisejulgeolek nõuavad samuti rohkem. See on arusaadav, ja kui vaja, siis käibemaks ja tulumaks peaksidki olema need maksud, millest püsikulusid rahastatakse ning tervishoidu ja pensionikassat, sotisaalmaksust. Aktsiisid siia juurde, millest suur osa võiks siiski olla selge eesmärgiga – näiteks kütuseaktsiis teede ja liikuvuse parandamiseks või alkoholi ja tubakaaktsiis tervishoiu finantseerimiseks. Mis on aga täna kavandatava mootorsõidukimaksu eesmärk näib olema ajas muutuv. Alguses, keskkond, siis eelarve ja lõpuks kõik segamini. Lihtne loogika ütleb, et kui eesmärk on suunata inimesi kasutama keskkonnasäästlikumaid transpordivahendeid ning sedakaudu vähendama kõrget transpordisektori CO2 heidet, mille eest võib Eestist ka kunagi trahv ähvardada, siis tuleks tegeleda konkreetse eesmärgiga ning sealjuures ka meie autode keskmise vanuse vähendamisega, mis praegu on ligikaudu 17 aastat. Igaüks saab ju aru, et auto, mis täna toodetakse, on autost, mis toodeti 17 aastat tagasi oluliselt keskkonnasäästlikum ja lisaks ka turvalisem. Seda juba ainuüksi ajas oluliselt karmistunud nõuete tõttu. Ja kui räägime keskkonnast, siis küsimuseks, mida täna avalikult küsida ei soovita, on kahtlemata ka elektrisõidukite keskkonnajalajälje suurus ja selle hindamine. Akude tootmine, selleks tooraine kaevandamine ning hiljem utiliseerimine on kõik olulise keskkonnamõjuga tegevused. Oleks silmakirjalik öelda, et need on väheolulised, kui soovime päriselt maailma päästa.

Kaubanduskoda toetab mõistlikke, läbimõeldud ja realistlikke meetmeid, mis aitavad keskkonda säästa, kuid kavandatava mootorsõidukimaksu puhul ei paista see nii olevat. Veelgi enam – kui maksu õigustuseks öeldakse, et oleme veel üks väheseid riike, kus sellist maksu ei ole, siis on minu arvates midagi väga valesti. Ühtegi maksu ei tohiks kehtestada sellel ettekäändel, et meil seda veel pole. Isegi kui uuel maksul oleks selge eesmärk ja arusaadav mõju, siis tähendab see alati ka administreerimisega kaasneva kulu kasvu – nii maksumaksjale kui –kogujale. Eesti on olnud maksude kogumise efektiivsuselt maailmas esimeste hulgas. Mis oleks kui püüaks seda hoida – jääksime nende maksude juurde, mis meil juba täna on, ja millede maksmise ja kogumisega oleme harjunud? Eristugem pigem sellega, et julgeme teha asju teisiti. Väikese riigi konkurentsivõimele on eristumine väga oluline. Nii nagu oleme eristunud ettevõtete tulumaksusüsteemi kaudu, võiksime jääda eristuma ka lihtsa ja väheste maksudega süsteemi poolest.

Tänases keerulises ja kui mitte alatiseks, siis kindlasti väga pikaks ajaks muutunud geopoliitilises olukorras, peame mõtlema uuesti oma konkurentsieelistele ja mitmetes aspektides need uuesti defineerima. Peaksime mistahes majandust, maksundust, kuid ka haridust ja teisigi valdkondi puudutavate otsuste puhul kohustuslikult küsima, kuidas aitavad need meid rahvusvahelises konkurentsis edukamaks saada. Mis on need tugevused, mis meelitaksid siia taas investoreid ja paneksid ettevõtjad julgemalt oma ettevõtete arengusse investeerima? Mis on need põhjused, miks peaksid targad noored Eestis oma karjääri soovima teha ja talendid mujalt maailmast siia soovima tulla? Ma ei usu, et selleks on automaks, kehvad ühendused või isegi tasakaalus riigieelarve. Jutt sellest, kuidas riigi rahandus on vaja teha korda selleks, et olla valmis järgmisteks kriisideks, kõlab paraku sama moodi nagu keskenduks ettevõte üksnes riskide maandamisele. Kõik me aga teame, et sellisel viisil konkurentsis ei püsi. Nii nagu on ettevõte tugev ikka vaid siis, kui ta suudab areneda kasumlikult, saab ka riik olla tugev ja kriisidele vastu panna vaid siis, kui tema majandus on toimiv ja arenev. Vaid siis, kui areneb ettevõtlus - kasvavad inimeste sissetulekud, tekivad töökohad ja suureneb maksutulu. Seega tuleks ka tänases keerulises majanduslikus olukorras meie poliitikutel ja ametnikel keskenduda eelkõige sellele, et otsida koos ettevõtjatega uusi võimalusi majanduse elavdamiseks ja konkurentsieeliste leidmiseks ja suurendamiseks.

Ja lõpetuseks. Ma soovin omalt poolt tänada ka kõiki ettevõtjaid ja tublisid inimesi, kes on alates möödunud aasta veebruari lõpust toetanud meie ühist ettevõtmist Ukraina aitamisel. Oleme üheskoos, alates sõja algusest, Riigikaitse Edendamise Sihtasutuse kaudu kogunud kolm ja pool miljonit eurot. Ka täna kogub Riigikaitse Edendamise sihtasutus annetusi erineva varustuse ostmiseks ja Ukraina rindele saatmiseks. Meie eestlastena teame hästi, mida tähendab okupatsioon ja mis tunne on tähistada iseseisva ja vaba riigina oma iseseisvuspäeva. Suur osa Ukrainast on aga jätkuvalt okupeeritud ning sealsete ukrainlaste jaoks ei olnud võimalik mõned päevad tagasi vabadust ja iseseisvust tähistada nii, nagu meie seda endale ette kujutame. Toetame neid, et see siiski õige pea taas võimalik oleks.

Tänan kõiki kaubanduskoja liikmeid nende jätkuva panuse eest Eesti ettevõtluse arendamisse ning kuulutan uue ärihooaja avatuks!

Toomas Luman, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees

Foto: Erlend Štaub