Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 188 lg 1 kohaselt võib lepingupool taganeda lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 188 võimaldab lepingust taganeda kõikidel juhtudel, kui seadus või kokkulepe seda lepingupoolele lubab. Lepingust ei saa taganeda igasuguse vastaspoole rikkumise tõttu, vaid rikkumine peab olema oluline. 
Lepingust taganemise avaldust saab kasutada siis, kui teine lepingu pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud ning soovitakse vabaneda lepinguliste kohustuste täitmisest. 

Kuidas erineb lepingust taganemine lepingu ülesütlemisest?
Tihti arvatakse, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on üks ja sama asi ning neid mõisteid aetakse sageli omavahel segi. Tegelikult on aga tegemist erinevate õiguskaitsevahenditega ning neid tuleb eristada.
Lepingu ülesütlemist kasutatakse siis, kui poolte vahel on sõlmitud kestvusleping ehk leping, mis on suunatud korduvate kohustuste täitmisele (näiteks üürileping). Lepingust taganemist kasutatakse aga selliste lepingute puhul, mis on suunatud ühekordsele sooritusele (näiteks müügileping).
Ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalisevõi tähtajatu lepinguga. Tähtajatu kestvuslepingu võib pool üles öelda mõjuva põhjuseta ehk korraliselt. Tähtajatu kestvuslepingu võib igal ajal mõistliku etteteatamisega üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti ning lepingu saab üles öelda üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Lepingu taganemise eelduseks on võlaõigusseaduse § 116 lõike 1 järgi oluline lepingurikkumine.

Millises vormis peab olema taganemisavaldus?
Seaduses ei ole lepingust taganemise avaldusele vorminõudeid sätestatud ja seega võib taganemisavaldus olla tehtud ükskõik millises vormis. Taganemisavalduse vorminõuded võivad tuleneda ka lepingust enesest. Siiski on soovitatav taganemisavaldus vormistada kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil, et vältida hilisemaid vaidlusi.
Üksikutel juhtudel on seaduses ka ette nähtud konkreetsed vorminõuded lepingust taganemiseks. Sellised sätted on tarbijalepingu ja ehitise ajutise kasutamise puhuks 8VÕS § 56 lg 2², § 49 lg 2¹, § 383 lg 5).

Milline on taganemisavalduse sisu?
Seaduses ei ole täpseid nõudeid taganemisavalduse sisule. Oluline on, et taganemisavaldusest nähtuks taganeda sooviva poole tahe leping ühepoolselt lõpetada. Taganemisavaldus ei pea sisaldama põhjust lepingust taganemiseks, kuid soovitame see siiski avaldusse märkida, kuna taganemise põhjus peab vastaspoolele olema arusaadav. 
Kuna ülesütlemisavaldusele vorminõudeid ei ole, siis ei ole ka ülesütlemisavalduse allkirjastamine kohustust. Siiski, et vältida hilisemaid vaidlusi ning tõendamise probleeme, tuleks korraline ülesütlemisavaldus allkirjastada, kui avalduse saaja on avalduse kätte saanud. 

Mida saab pidada oluliseks lepingurikkumiseks? 
Lepingust saab taganeda siis, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). 

VÕS § 116 lg 2 sätestab olukorrad, mida eelkõige peetakse oluliseks lepingurikkumiseks. VÕS § 116 lg 2 kohaselt on olulise lepingurikkumise eelkõige tegemist, kui: 

2. kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud;
3. rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
4. kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
5. kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;
6. teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. 

Lisaks võib ka lepingust endast tuleneda see, millistel juhtudel on tegemist olulise rikkumisega. 

Mis asi on täiendava tähtaja andmine?
VÕS § 116 lg 4 kohaselt lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Nimetatud säte tähendab seda, et üldjuhul on täiendava tähtaja andmine mõistlik.  Kui teine lepingupool jätab täiendavaks tähtajaks kohustuse täitmata, annab see üldjuhul alati lepingust taganemise õiguse.  Oluline on aga, et täiendavat tähtaega andes teisele poolele andes tuleks ka arusaadavaks teha see, et täiendava tähtaja möödumisel võib vastaspool lepingust taganeda.

Mis on taganemise tähtaeg?
Üldist tähtaega lepingust taganemiseks ei ole, kuid lepingu rikkumise tõttu lepingust taganemise korral tuleb avaldus esitada mõistliku aja jooksul kuni täitmise nõude aegumiseni.  Tähtajad on ette nähtud tarbijalepingutest taganemiseks (VÕS § 49 lg 1, § 56 lg 1) ja kinkelepingust taganemiseks (VÕS § 207).  

Millised on lepingust taganemise tagajärjed? 
Lepingust taganemise tagajärjeks ei ole lepingu lõppemine, vaid taganemisega muutub lepingu sisu ehk taganemine vabastab pooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei too endaga kaasa lepingu kehtetust. Näiteks kui müüja taganeb lepingust, siis ta ei pea enam asja üle andma, kui ta ei teinud seda lepingust taganemist. Lepingust taganemisega lõppeb küll lepingu täitmise nõue, kuid muud lepingu rikkumisest tulenevad nõuded säilivad (näiteks viivise või leppetrahvi nõue).  Taganemise tagajärjena peavad lepingupooled tagastama teineteisele lepingu järgi üleantu.