Kas Euroopa vajab uut siseturu strateegiat?

Praegu, st alates 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2024 on Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja Belgia juhtlause  „Kaitseme. Tugevdame. Valmistume.“ Belgia jätkab eelmise eesistujariigi Hispaania tööd, misjärel annab teatepulga üle järgmisele eesistujariigile Ungarile. Belgia on nõukogu eesistujariik 13. korda. Belgia on öelnud, et tema eesistumisaja üheks tema kuuest prioriteedist on Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamine, öeldes, et: „Võttes arvesse muutuvat geopoliitilist tegelikkust ja uute tehnoloogiate, näiteks tehisintellekti kiiret arengut, peab EL seadma prioriteediks oma pikaajalise konkurentsivõime ja tööstuspoliitika. EL peab tagama ettevõtjatele, eriti VKEdele võrdsed tingimused, võimaldades neil ausalt konkureerida nii Euroopas kui ka ülemaailmsel tasandil. Kõige tähtsam on sidus, prognoositav ja lihtsustatud õigusraamistik. EL peab näitama eeskuju kestliku, uuendusliku ja vastupidava digitaalse ökosüsteemi loomisel, mis suurendab kodanike mõjuvõimu ja toob kasu ettevõtjatele. Eesistujariik Belgia teeb tööd ELi siseturu ja tööstuse tuleviku tugevdamiseks ning jätkab tööd kapitaliturgude liidu ja energialiidu väljakujundamiseks. Erilist tähelepanu pööratakse meie majandusliku julgeoleku suurendamisele, kahjuliku sõltuvuse vähendamisele ja meie tehnoloogilise juhtpositsiooni edendamisele kriitilistes sektorites.“

Siseturu (EL ühtse turu) tugevedamise vajadusega seonduvalt pöördus Belgia ka Euroopa Majandus – ja Sotsiaalkomitee (EMSK) poole, küsides kas EL peaks välja töötama uue siseturu strateegia. Viimane on hetkel koostamas sellekohast arvamust, milles rõhutab, et siseturu tulevikku puudutav strateegia peaks keskenduma mitmele aspektile: Euroopa tööstuspoliitika, ettevõtjaid ja VKEsid soodustav raamistik, sotsiaalsed ettevõtted, avaliku sektori toetus Euroopa projektile, nõuetekohaselt korraldatud ja tõhusad üldhuviteenused ning meetmed Euroopa sotsiaalse mudeli säilitamiseks ja arendamiseks.

Uus tööstusstrateegia peab:

• võimaldama arendada tugevat tööstusmajandust, mis on keskkonnahoidlik, digitaalne, kestlik ja õiglane, piirama liigset sõltuvust ning tagama juurdepääsu turvalistele ja kestlikele kriitiliste toorainete allikatele, tugevdama Euroopa sotsiaalset mudelit ning kaitsma põhilisi inimõigusi;
• edendama kaasaegse, koostalitlusvõimelise ja strateegilise Euroopa digitaristu arendamist,  mis on keskse tähtsusega aruka, konkurentsivõimelise, keskkonnahoidliku ja vastupanuvõimelise tööstuse, sealhulgas ka tehisintellekti jaoks;
• võitlema kliimamuutuste vastu, tagades energiatõhususe, taastuvenergia kasutamise,  ringmajanduse, vastupidavate toodete jne abil süsinikuneutraalsuse;
• kujundama selgete eeskirjadega stabiilse majanduspoliitika, tagades õiguskindluse ja piisavad avaliku sektori vahendid innovatsioonitegevuseks;
• tagama juurdepääsu taastuvenergiale stabiilsete ja konkurentsivõimeliste hindadega, et  toetada energiamahukaid tööstusharusid, mis on Euroopa tööstuse selgroog;
• suurendama tööjõu kohanemisvõimet ja oskusi ning edendama inimväärseid töötingimusi  tööstussektoris, et tulla toime demograafiliste probleemidega.

Praegu on EL-s paraku püstitatud mitmeid vastuolulisi eesmärke: toetuste nõudmine vs. üleskutsed piirata riigiabi; kohaliku tootmise nõudmine vs. turgude avamise jõupingutused, hädavajalike toorainete kättesaadavus vs. nende tarnetingimused.

Parimate lahenduste leidmiseks on vaja uut koostöösüsteemi. Kunagi oli Euroopa standarditel siseturu esialgses ülesehituses keskne roll. Standardite eesmärk ei ole üksnes lihtsustada ettevõtjate juurdepääsu siseturule, vaid neil on oluline osa ka tarbijate jaoks. Nende standardite eesmärk on kaitsta Euroopa tarbijate tervist ja ohutust ning nende majanduslikke ja õiguslikke huve, olenemata asukohast. EL standardite loomise tulemusena vähenes standardite hulk ligikaudu 150 000 erinevalt riiklikult standardilt 1985. aastal ligikaudu 13 000 ühtlustatud Euroopa standardini 2007. aastal. Sellist dünaamikat on vaja ka siseturu edasiseks arenguks.

Siseturu tugevdamisel tuleks esmatähtsaks pidada meetmeid, mis loovad raamistiku eraettevõtjate innovatsioonile ja soodustavad innovatsiooni riskikapitalile juurdepääsu kaudu (eelkõige uute ettevõtjate jaoks) ning sidemete arendamise kaudu tööstuse ja teadussektori (eelkõige ülikoolide) vahel. Otsustava tähtsusega on ELi kapitalituru väljakujundamine. Kapitaliturg peaks keskenduma kaupade ja teenuste tootmise, ostmise ja voo rahastamisele, eelkõige toetades ettevõtjate teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni ja üldhuviteenuseid ning ergutades ettevõtlust.

Vähetähtis ei ole ka õigusriigi põhimõtte järgimine. EL põhineb terviklikul eeskirjade kogumil ja toimib ainult siis, kui need kõikides liikmesriikides üle võetakse ja neid seal ühtemoodi jõustatakse. Tegelikult ei ole paljusid neist eeskirjadest riiklikul tasandil üle võetud, neid rakendatakse väga erinevalt või kohaldatakse väga erineval määral. See on tõsine ja oluline takistus siseturu sujuvale toimimisele. Õigustiku jõustamine peaks olema esmatähtis, et tugevdada siseturgu ja suurendada inimeste usaldust selle vastu.

Need on mõtted ja soovitused, mida võib EMSKi peagi valmivast arvamusest leida. Ega selle konkreetne adressaat – Belgia, samuti nö oma otsi kokku tõmbav Euroopa Komisjon ja Parlamendi praegune koosseis seda oma tegevuses enne EP valimisi enam ellu viia ja uut siseturu strateegiat üllitada, ei jõua.  See jääb juba järgmisele EK koosseisule. Kõige olulisem on aga see, et EL institutsioonid on hakanud mõistma EL konkurentsivõime tähtsust ja et ettevõtete koomuse pidev suurendamine sellele kaasa ei aita.