Pakendiseaduse plaanitavate muudatuste hulgas on mitmeid ebamõistlikke kohustusi

Keskkonnaministeerium on koostanud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille peamine eesmärk on vähendada ühekordselt kasutatavate toidupakendite ja joogitopside kasutamist ning edendada korduskasutuspakendite kasutamist. Kaubanduskoda toetab eelnõu peamist eesmärki, kuid samas näeme plaanitavates muudatustes mitmeid probleemseid kohti.  

Toidupakendile võib tulla 50-sendine müügihind 

Ühe olulise muudatusena näeb eelnõu ette, et ühekordselt kasutatavale toidupakendile, millesse pakendatav toit on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, peab pakendiettevõtja alates 2022. aasta 3. juulist kehtestama müügikohas müügihinna, mis ei ole väiksem kui 50 senti. 

Kaubanduskoda näeb plaanitavas muudatuses mitmeid probleeme. Esiteks jääb ebaselgeks, millistele toidupakenditele hakkab miinimumhind kehtima. Näiteks kas muudatus puudutab kõiki ühekordselt kasutatavaid toidupakendeid või üksnes ühekordselt kasutatavaid plastist toidupakendeid.  

Teiseks on 50-sendine pakendi müügihind paljude toitude osas ebaproportsionaalselt kõrge tasu. Näiteks kui jogurti hind on 55 senti ja sellele lisandub müügipakendi hind 50 senti, siis muutub jogurti lõpphind ligi kaks korda kallimaks. Isegi kui toidupakendi all on peetud silmas ühekordselt kasutatavaid plastist toidupakendeid, suurendab plaanitav muudatus väga paljude igapäevaste toiduainete hinda.  

Paljude toiduainete puhul puudub täna tarbijal ka võimalus kasutada oma korduskasutatavat pakendit või osta sama toodet müügikohas korduskasutatavast pakendist. Seega on muudatuse jõustumise korral paljude toiduainete hinnatõus vältimatu. Samas ei ole ministeerium hinnanud, millist mõju avaldab plaanitav muudatus toiduainete hindadele ning milline on muudatuse mõju väiksema sissetulekuga inimestele.  

Kaubanduskoda tegi keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas ettepaneku jätta eelnõust välja nõue, et ettevõtja peab küsima toidupakendi eest vähemalt 50-sendist tasu. Lisaks tegime ka alternatiivse ettepaneku, mille kohaselt tuleks kitsendada toidupakendi mõistet ning vähendada vähemalt kümme korda toidupakendi miinimumhinda. 

Korduskasutuspakendid võivad muutuda kohustuslikuks 

Eelnõu kohaselt peab pakendiettevõtja alates 2024. aasta 1. jaanuarist pakkuma müügikohas lõppkasutajale või tarbijale võimalust osta toitu, mis on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, müüja pakutavas korduskasutuspakendis. Alates 2026. aasta 1. jaanuarist peab pakendiettevõtja eelnevalt kirjeldatud toitu müüma korduskasutuspakendis. 

Kaubanduskoda peab õigeks lähenemist, et ühekordselt kasutatavate toidupakendite hulka tuleb vähendada ning senisest rohkem tuleb kasutada korduskasutuspakendit. Samas oleme vastu eelnõus väljapakutud lahendusele. 

Taaskord ei selgu eelnõu sõnastusest väga täpselt, milliseid toite peaks edaspidi pakkuma üksnes korduskasutuspakendites. Laiema tõlgenduse kohaselt kohaldub see nõue väga paljudele toitudele: näiteks leivale, saiale, kondiitritoodetele, maiustustele, paljudele piimatoodetele (nt juustud, jogurtid, kohukesed, kohupiim), paljudele liha- ja kalatoodetele (nt konservid, viinerid, singid, vorstid), osadele puu- ja köögiviljadele ning erinevatele muudele valmistoitudele (nt salatid, magustoidud). See nimekiri peaks olema aga võimalikult selge nii ettevõtjatele, tarbijatele kui ka järelevalveasutustele.  

Lisaks juhtisime ministeeriumi tähelepanu sellele, et muudatusega võivad kaasnevad ettevõtetele olulised mõjud. Näiteks võivad suureneda toiduainetööstuse kulud, kui paljude toitude pakendamisliine tuleb ümber kohandada. Kasvada võivad ka veokulud, kui suureneb pakendite kaal või ruumala. Kulude kasv toimub ilmselt ka jaekaubanduses, kus tuleb toiduriiuleid ümber kohandada. Lisaks kaasnevad kulud korduskasutuspakendite süsteemi väljatöötamise ja juurutamisega. Täna on teatud lahendused olemas, kuid need ei ole kindlasti piisavad selleks, et aastal 2026 saaks näiteks kohukest, tuunikalakonservi või viinereid müügikohas pakkuda üksnes korduskasutuspakendis. 

Korduskasutuspakendi nõue võib minna vastuollu ka kaupade vaba liikumise põhimõttega. Näiteks kui Eesti kehtestab paljude toitude osas korduskasutuspakendi nõude, siis takistab see olulisel määral teistes ELi riikides toodetud toitude müüki Eestisse, kui teistes riikides pakendatakse neid tooteid ühekordselt kasutatavatesse pakenditesse. 

Nii laiaulatusliku nõude kehtestamise vastu räägib ka asjaolu, et see nõue ei tulene ELi direktiivist ning meile teadaolevalt ei plaani ka ükski teine liikmesriik sellisel kujul korduskasutuspakendi nõuet kehtestada. 

Kuna korduskasutuspakendi nõude kehtestamisega kaasneb mitmeid riske, siis palusime selle nõude eelnõust välja jätta. Samas tegime ettepaneku, et keskkonnaministeerium võiks koostöös erinevate osapooltega otsida võimalusi, kuidas võtta kasutusele rohkem korduskasutuspakendeid. Esialgu võiks korduskasutuspakendi nõue kehtida väheste toitude osas, et oleks võimalik testida erinevaid alternatiive ja leida lõppkokkuvõttes kõige efektiivsem lahendus. Lisaks võiks riik ette näha toetusmeetmed, mis toetaksid korduskasutuspakendite teenuse väljatöötamist. Täna on meile teadaolevalt mitmed toetusmeetmed suunatud korduskasutuspakendi tootjatele, mitte aga teenusepakkujatele. 

Iga poe juurde ei peaks panema pakendikonteinerit 

Eelnõu paneb pakendiettevõtjale kohustuse tagada müügikoha territooriumil pakendijäätmete liigiti kogumise võimalus pakendatud kauba lõppkasutajale või tarbijale. Kaubanduskoda on sellele muudatusele vastu mitmel põhjusel. 

Esiteks ei kaasne muudatusega märkimisväärset positiivset mõju. Juba hetkel toimub paljude pakendiettevõtete müügikohtade territooriumitel pakendi tagasivõtmine ja jäätmete liigiti kogumine, sealhulgas paiknevad taaskasutusorganisatsioonide avalikud pakendijäätmete kogumiskohad müügikohtade territooriumitel. 

Teiseks võivad uue kohustusega suureneda pakendiettevõtjate kulud. Eelkõige suurenevad kulud olukorras, kus müügikoha territooriumile tuleb üks või mitu suuremat avalikku pakendikonteinerit. Senine praktika on näidanud, et inimesed viivad avalikesse konteineritesse ja nende juurde lisaks pakendijäätmetele ka muid jäätmeid, nt mööbel, ehitus- ja lammutusjäätmed, kuid müügikoht, taaskasutusorganisatsioon ega laiemalt pakendiettevõtjad ei soovi kanda mittepakendijäätmete käitlemisega seotud kulusid. 

Lisaks ei ole kaubanduskoda veendunud, et järelevalveasutustel on piisavalt ressurssi teostada uue nõude üle järelevalvet.  

Tegime ministeeriumile ettepaneku, et kohustus tagada müügikoha territooriumil pakendijäätmete liigiti kogumine peab olema pakendiettevõtjale võimalus, mitte seadusest tulenev kohustus. Osades müügikohtades on hädavajalik, et seal oleks eraldi prügikast pakendijäätmete kogumiseks. Eelkõige on see mõistlik kohtades, kus müügikohas tekivad koheselt ka pakendijäätmed. Samas on Eestis ka palju selliseid müügikohti, mille juures ei teki koheselt pakendijäätmeid või neid tekib väga väikeses koguses. 

Plaanitavate muudatustega saad lähemalt tutvuda SIIN.